Anton Čehov

Kaštanka

Perevodan luadi Jermolajev L.S.

Karel'skoij Gosudarstvennoij Izdatel'stvo

Petrozavodsk 1939

I  Paha povedenija

Nuori, ruskié kojra - dvornjažkan i mygräkojran sega rodu - omal
turval ylen äijäl pohodija reboh, juoksendeli iélleh i järilleh
trotuarua myöte i bespokoino kaččelih puoleh i tojzeh. Harvazeh hän
azettelih i, itkién, nostaleli se yhtä kyl'mänyttä käbäliä, se toista,
staraiččiuduen andua ičel otčjotan: kui tämä ollou voinut sluččiékseh,
čto hän yöksyi?

Hän ylen hyvin muisti, kui hän viétti päjvän i kui, jal'gimäi, puuttui
täl tundemattomal trotuaral.

Päjvä zavodijhes sijd, čto hänen izändä, stoljari Puka Aleksandrič,
pani šuapkan piäh, otti kajnaloh mittyön-liénöy puuhizen štuukan,
kiärityn ruskiéh pajkkah, i kirgaj:

- Kaštanka, lähtemmä!

Kuultuo oman nimen, dvornjažkan i mygräkojran sega rodu lähti
verstakan al, mis hän magaj stružkién piäl, magiésti venyttih i lähti
izännäl jal'geh. Puka Aleksandričan zakazčikat élettih ylen lojttona,
tak-čto, énne ku piästä jogahizeh hejs, stoljaril pidi äjja kerdua
käyvä traktirojh luittamah omié vägilöj zakuskal. Kaštanka mujsti, čto
dorogal hän vedi iččié ylen pahojn. Hyväs miéles, čto händä otettih
guljajmah, hän hypähteli, yrrästelih haukunnan ke hevos-rauda dorogan
vagonojl, juoksi dvoril i aeli jalles kojrié. Stoljari se i diélo
kajmajli händä nävös, azettelih i vihazesti iändi hänen piäl. Kerran
daže izändä vihazena otti kulakkah hänen revon korvan, pujstaldi i
sanoj harvazeh:

— Čtob... s-sié... töl...lyö...zit, pahalane!

Zakazčikojn luo olduo, Puka Aleksandrič čökkelih minuttazeksi sizären
luo i sié joj i söj; sizäres päj hän lähti tuttavan perepljotčikan
luo, perepljotčikas traktirah, traktiras kuoman luo i m. i. Yhtel
sanal sanoen, konza Kaštanka puuttuj tundemattomal trotuaral, jo
läheni ilda i stoljari oli humalas, kuj sapožnikka. Hän vijputti käzil
i, syväh hengästellen, burizi:

- Vo greseh rodi mja mati vo utrobe moei! Oh, riähkät, riähkät! Nygöj
vot myö pihua myöte astumma i fonarizih kačomma, a kuj kuolemma -
tulizes uavus palamah rubiémma".

Libo Hän laskijhes dobrodušnojh iäneh, Kuččuj ičen luo Kaštankan i
sanoj hänel:

- Sié, Kaštanka, olet nasekomoj sušestva i muuda ni midä. Ihmizen
rinnal sie olet yksikai, kui plotnikka stoljarin rinnal...

Kerran konza hän kojran ke nenga pagizi, kerran jurähti
muzika. Kaštanka kačahti ymbäri i nägi, čto pihua myöte händä kohti
tuli polka sodattua.

Ej suvajjen muzikkua, kudama rastraivajčču hänel nervoj, hän rubej
pahettelemahes sinne-tänne i ulvomah.

Kojran suureksi udivlenijaksi, stoljari sen sijah, čtoby pöllästyö,
ruveta ulvomah i haukkumah, leviésti muhahti, ojendih fruntah, i
kajkil vijel sormel luadi podkozyrek. Nähtyö, čto izändä éj kiéllä,
Kaštanka vié raviémbah rubej ulvomah i, iččié mujstamatta, yrrästih
pojkki dorogas tojzel trotuaral.

Konza hän tojbuj, muzykka jo éj sojttanut i polkua éj ollut. Hän
juoksi dorogas pojkki sih kohtah, kunne jatti izännän, no, midä!
stoljarié sié jo éj ollut. Hän yrrästih édeh, sen jal'geh tuaksi, vié
kerran juoksi dorogas pojkki, no stoljari kuj läbi muas
mäni... Kaštanka rubej njuustelemah trotuarua, nadejččiuduen löydiä
izändä hänen jal'gilöjn duuhuo myöte, no énne händä projdi
mittyne-liénöy pädemätöj uuzis rezinovolojs kološojs, i nygöj kaj
hiénot duuhut segojtuttih kaučukovojn vonjuagan ke, tak čto ni midä éj
suanut razberié.

- Kaštanka juoksendeli iélleh i jarilleh i éj löydänyt izändiä, a sil
keskié rubej pimenemäh.  Uuličan molemmil puolil virittih fonarit, i
talolojn ikkunojs ozuttauvuttih tulet.  Langej krupnoj pušistoj lumi i
se kruassi valgiéksi mostovojn, hebozién sellät, izvozčikojn šuapkat,
i midä pimiémmäksi tuli ilma, sidä valgiémmaksi liéttih
predmiétat. Kaštankas sijričči, pejttäen hänel kajken nähtävän i
ähkien händä jallojl, azettelematta iélleh i jarilleh projittih
tundemattomat zakazčikat. (Kaštanka kajken čelovečestvan jagoi kahteh
ylen neravnojh čuastih: izändih i zakazčikkojh: yksien i toizien välil
oli sušestvennoj ero: enzimäzet imejttih prava lyyvä händä, a tojzie
hän iče imejčči pravan riuhtuo kinčeryksis). Zakačikat kunnelienöy
kiirehtittih i ej obrašajttu häneh ni mityttä vnimanijua.

Konza rodih čijsto pimie, Kaštankal ovladejttih otčajanija i
varavo. Hän hyyčistih mityttä-liénöy pod'ezdua vaste i rubej abiésti
itkemäh. Täyzipäjväne putešestvija puka Aleksandryčan ke väzytti
händä, korvat i käbälät hänen kyl'mettih, i sen piäl hän vié oli ylen
äjjal nälläs. Kajkes päjväs näčyttiä hänel puuttuj vaj kaksi kerdua:
perepljotčikan luo hän söj vähäzen klejsterié da yhtes traktiras
prilavkan luo löydi kolbasan kuoruon - vot i kaj.  Jesli ku hän olis
ihmizenä, to naverno duumajččis:

"Éj, nenga éliä éj sua! Pidäy ambuokseh!"


II Tainstvennoj tundematoj

No hän ni midä éj duumajnnut i vaj itki.  Konza pehmié, pušistoj lumi
kogonah pejtti hänen sellän i piän i hän väzynnäs pajnuj jugiéh uneh,
kerras podezdnoj veräj šolkahti, vingahti i iski händä bokkua
vaste. Hän hyppäj.  Avatus ukses lähti mittyne-liénöy zakazčikojn
razrjuadah kuuluja ihmine. Sentäh kuj Kaštanka vingahti i puuttuj
hänel jallojn al, to hän éj vojnut olla kačathtamatta. Hän pajnaldih
Kaštankan luo i kyzyj:

- Kojrane- sié kus päj olet? Mie siuda satatin?  O gorjane,
gorjane... Nu, elä suutu, elä suutuu - viärä olen.

Kaštanka kačahti tundemattomah lumuzis läbi, kudamat oldih- tartuttu
hänen sil'märipsilöjh, i nägi ičen iés madalazen i jamiézen ihmizen,
puhlakon brejtyn rožan ke, tsilindras i turkis, polat avojn.

- Midä-bä sié vingut? - jatkoj hän, pujstaen sormel lumié hänen
selläs. - Mis on siun izändä?  Vojbi olla, čto sié kavojt? Ah, gorjane
kojrane!  Midä-bä myö nygöj siun ke rubiémma ruadamah?

- Éllendähyö tundemattoman iänes lämmän, duševnojn nottazen, Kaštanka
nuolaldi hänel kättä i rubej vingumah vié žualobnojmbah.

- A sié olet hyvä, kummakas! - sanoj tundematöj.  Sovsem rebo! Nu,
midä-bä luait, lähtemmä miun ke.  Vojbi olla, sié rubiét pädemäh
mih-tahto... Nu, fjujt'!

Hän mačkaj huulil i luadi Kaštankal käel znuakan, kudama vojbi
označajja vaj yhtä: "lähtemmä!" Kaštanka lähti.

Éj énämbiä, kuj puolen čuasun peräs, hän jo istuj lattiél suures,
valgiés komnatas i, pajnaen piän bokkah, armahasti i ljubopytstvan ke
kaččoj tundemattomah, kudama istuj stolan tagua i
murginojčči. Tundeomatoj söj i lykki Kaštankal palazié. Énzimäj andoj
Kaštankal lejbiä i zelenäzen syran kuoruon, sen jal'geh palazen lihua,
puolen pijrajhutta, kanan luuloj, a hän nälläs kaj nämä söj muga
raviéh, čto éj éhtinyt razberié maguo.

I midä énämmän hän söj, sidä énämmäl tunzi näl'giä.

- Siuda, nägyy, pahojn syötetäh siun izännät! - sanoj tundematoj,
kaččoen, min mojzel suurel žadnostil hän lajnojli purettelemattomat
palat. - A min mojne sié olet lajha! Nahka da luut...

Kaštanka söj äjjan, no kyllästyö éj vojnut, a vaj humalduj
syömizes. Murginan jal'geh hän viruttijhes keskel komnattua, ojendi
jallat i, čuvstvujen kogo rungas prijatnojn väzymizen, liberojtti
hännäl.

Sil ajgua, kuni hänen uuzi izändä, viruen kreslas, kuri sigarua, hän
liberöjtti hännäl i rešši voprossua: mis on parembi - tundemattoman
luo vaj stoljarin luo? Tundemattoman komnatan obstanovka on keyhä i
tuhma: pajčči kresloi divanua lampua i kovrie, hänel éi ole ni midä i
komnatta ozutahes tyh'jaksi: a stoljaril kogo kvartira on täbötäyzi
veš'oi. Hänel on stola, verstakka, tukku stružkua, struugua, taltoj,
piloj, klietka čižik-linduzen ke, luahannja...  Tundemattoman fatieras
nenäh ei tule ni mil, a stoljarin fatieras ajna sejzou tumana, ylen
äjjal tulou klejl, luakal i stružkil. Sen sijah tundemattomal on yksi
ylen vuažnoj preimušestva: hän andau äjjan syyvä, i, pidäy andua hänel
polnoj spravedlivosti, konza Kaštanka istuj stolan iés i armahasti
kaččoj häneh, izändä ni kerdua éj iskenyt händä, éj tujkutannut
jallojl i ni kerdua éj kirrannut: "Mäne iäres, trekljatoj!"

Siguaran kurittuo, uuzi izändä lähti iäres i minutan peräs tuli
jarilleh, pidäen käzis piéndä matrassuo.

- Éj, sié, kojra, tule tänne! - sanoj hän, pannen matrassuzen čuppuh
divanan luo. — Viére täh. Magua.

Sen jal'geh hän sammutti lampan i lähti iäres. Kaštanka viruttih
matrassuzel i ummisti sil'mät. Pihal päj kuuluj haukunda, i hän tahtoj
vastata sih, no kerras vuottamatta hänel ovladejčči igävys.

Hän mujstutti Puka Aleksandryčan, hänen pojjan Fedjan, ujutnojn
kohtazen verstakan al...  Mujstutti hän, čto pitkinä talvi ildojna,
konza stoljari struugaj libo iäneh lugi gaziéttua, Fedja obyknovenno
kizaj hänen ke". Fedja vedi händä taga käbälis verstakan al i luadi
hänen ke sen mojzié fokussoj, čto hänel sil'mis zelenöjtti i kivisti
kajkis nivelis. Fedja zastavljajčči händä kävellä taga käbälil, luadi
hänes kelluo, se on lujah riuhtajli händä hännäs, min tuačči Kaštanka
haukkuj i vinguj, andeli hänel njuustua tabakkua...  osobenno
mučitelbnoj oli tämän mojne fokussa: Fedja sidoj nijttizeh palazen
lihua i andoj Kaštankal, sen jal'geh, konza hän lajnojli, Fedja ravién
nagron ke vedi sen jarilleh hänen vačas.  I midä jarkojmmat oldih
mujstelemizet, sidä kovemmin i igävemmin vinguj Kaštanka.

No terväh väzyndä i lämmin ylitettih igävyön...  Hän rubej
ujnuomah. Hänen miéles ruvettih juoksendelemah kojrat: juoksi, tojzién
välis, i villakas, vanha pudel', kudamua hän tänä päjvänä nägi pihal,
kalvon ke sil'mäs i villa njauhtilojn ke nenän luo. Fedja taltan ke
käes, hyppäj juoksemah pudelil jalles, sen jal'geh kerras iče
kattauduj törhistäjal villal, vesseläh haukahti i očutijhes Kaštankan
luo. Kaštanka i hän dobrodušno njuusteldih tojne tojzen nenié i
juostih pihal...


III Uuzi, ylen prijatnoi znakomstva

Konza Kaštanka havaččuj, oli jo valgié, i pihal päj kuuluj häly,
mittyne olettelou vaj päjväl.  Komvnatas éj ollut ni hengié. Kaštanka
venyttijhes, hajkostih i, suuttunuona, projjaldi komnattua myöte. Hän
njuusteli čuput i mebelin, kačahti perednjojh i éj löydänyt ni midä
interesnojda.  Pajčči usta, kudama vej perednjojh, oli vié yksi
uksi. Duumajttuo, Kaštanka krabajtti sidä mollemmil vkäbädil, avaj i
mäni tojzeh komnattah.  Täs krovatil, bajkovojl od'jualal kattaudunut
magaj zakazčikka, kudamas hän tunnusti égläzen tundemattoman.
  
- Rrrr... - murahti hän, no, mujstuttahuo égläzeh murginah näh, rubej
liberöjttämäh hännäl i njuustelemah.

Hän njuustaldi tundemattoman sovat i kengät i löydi, čto ne ylen äjjal
tullah nenäh hebozel.  Magavus komnatas vej kunne-liénöy vié yksi
uksi, tože salvattu. Kaštanka krabahutti tädä usta, nojavuj sidä vaste
ryndähäl, avaj i sil že kerdua čuvstvujčči strannojn, ylen
podozritel'nojn duuhun.  Čuvstvujen neprijatnojn vastavuksen, buristen
i tuaksi päj kačahtellen, Kaštanka mäni pieneh ligahizien obojojn ke
olijah komnattah i varavos myöstyj tuaksi päj. Hän nägi min-liénöy
vuottamattoman i strašnojn. Pajnaen muada vaste kaglan i piän,
huarottaen sijvet i čihisten, kohti häneh astuj harmua hanhi. Vähäzen
bokas hänes, matrassuzel, viruj valgié kazi; nähtyö Kaštankan, hän
hyppäj, kiändi sellän vembeleksi, nosti hännän yläh, nosti villat
pystyh i tože rubej čihizemäh.  Kojra pöllästyj ej šuutkah, no tahtoen
olla oman varavon ozuttamatta, kovah rubej haukkumah i yrrästih
kazih... Kazi vié enämmäl gurbisti sellän, rubej čihizemäh i iski
Kaštankua käbäläl piädä vaste. Kaštanka hyppäj tuaksi, istuuduj kajkil
nelläl käbäläl i, ojendaen turbua kazih päj, rubej koval, vingujal
iänel haukkumah: sil ajgua tagua päj tuli hanhi i kibiésti klokkaj
händä njuokal sel'gäh. Kaštankal skočahti i yrrästih hanheh...

- Tämä mi nengone ? - kuuluj kova, suuttunut iäni, i komnattah tuli
tundematoj halatas i čigaranke hambahis. - Midä tämä znuaččiu? -
Tiloilleh!

Hän mäni kazin luo, iski njapsaj händä gurvistettuo sel'giä vaste i
sanoj:

- Fedor Timofeič, midä tämä znuaččiu? Toran nostitta? Ah sié, vanha
kanal'ja! Viére!

A kiändyjen hanhen puoleh, hän kirgaj:

- Ivan Ivanyč, tilojlleh!

Kazi pokorno vieri omal matrassuzel i ummisti silmät. Suudien hänen
turvah i yssie vyraženijua myö, hän iče oli nedovol'noi, čto tuskevuj
i tartuj torah. Kaštanka obiditusti rubej vingumah, a hanhi venytti
kaglan i rubej pagizemah mih näh liénöy raviéh, palavah i otčetlivo,
no tojzil éllendämättömiä.

- Ladno, ladno!-sanoj izändä, hajkostellen.

- Pidäy éliä mirno i sobuh. - Hän silitälbdi Kaštankua i jatkoj: - A
sié, ryžik, élä varua...  Tämä on hyvä publika, éj obijdi. Vuota, a
kuj-ba myö siuda rubiémma kuččumah? Nimettäh velli, éj sua.

Tundematoj duumajčči i sanoj:

- Vot midä... sié rubiét olemah "Tjotka"...  Éllennät? Tjotka!

I, sanottuo érähié kerdoj sanan "Tjotka", hän lähti — iäres.

Kaštanka istuuduj i rubej kaččomah. Kazi lijkkumatta istuj matrassuzel
i luadi nävön, čto maguau.  Hanhi, vedäen kaglua iččeh i taputellen
yhtes kohtas, jatkoj pagizemista mih näh liénöy raviéh i
palavah. Vikse, tämä oli ylen miélevä hanhi; joga pitkän sanonnan
jal'geh hän joga kerdua udivljonno myöstyj tuaksi i luadi nävön, čto
ihasteliuduu omal sanonnal. Kuuneltuo händä i vastattuo hänel "rrr",
Kaštanka rubej njuustelemah čuppuloj. Yhtes čupus sejzoj pikkarane
kartane, kudamas hän nägi kastettuo hernehtä i livonnuzié rujslejvän
kuor"ié. Hän opitteli hernehtä - éule magié, opitteli kuorié - i rubej
syömäh.  Hanhi vovse éj ottanut pahaksi, čto tundematoj kojra syöy
hänen syömizié, a, naoborot, rubej pagizemah vié palavembah i, čtoby
ozuttua oma doverija, iče tuli kartazen luo i söj vähäzen hernehtä.


IV  Čuuvot sieglas

Vähän ajjan mändyö uuvestah tuli tundematoj i ičen ke toj
mittyön-lienöy strannojn, pihaveräjn i P bukvan nägözen veš'an. Tämän
puuhizen, pahojn luaitun P pojkkipuuh oli sivottu pistoletta i rippui
kello: Kellon kieles i pistoletan kurkas piputtih nuorazet.

Tundematoi pani P-n keskel komnattua, kodvan ajgua midä-lienöy sideli
i keritteli, sen jälgeh kačahti hanheh i sanoj:

Ivan Ivanyč, požualuikkua!

Hanhi tuli hänen luo i azettuj vuottajah položenijah.

- Nu-s, - sanoj tundematoj, - zavodimma juuri allus.  Enne kajkkie,
kumardu i luai reveransa! Ruttozeh!

Ivan Ivanyč venytti kaglan, kumardelih kajkkih puolih i kruabai
käbäläl.

- Muga, moločča... Nygöi kuole!

Hanhi vieri sellälleh i nosti käbälät yläh.

Luadihuo vie vähäzen tämän mojzie ej hyvie fokussoj, tundematoj kerras
tabai iččie piäs, luadi omal rožal užasan i rubej kirgumah:

- Karaul! Požuara! Palamma!

Ivan Ivanyč juoksi P-n luo, otti njuokkah nuoran i rubej zvonimah
Kelloh.

Tundematoj jaj ylen dovoljnojksi. Hän silitti hanhen kaglua i sanoj:

- Moločča, Ivan Ivanyč! - Nygöj predstuavi ičel, čto sié olet juvelira
i torgujčet kullal i bril'jantojl.  Predstuavi- nygöj, čto sié tulet
iččes luo magazinah i tabuat sié vorié. Kuj-ba sié postuppizit täs
slučajs?

Hanhi otti njuokkah "tojzen nuorazen i vejaldi, mis pamahti jumizija
ammunda. Kaštankua ylen äjjal miélytti zvonu, a ammunnas hän tuli sen
mojzeh ihastukseh, čto rubej juoksendelemah P:n ymbäri i rubej
haukkumah.

- Tjotka, tilojlleh! kirgaj hänel tundematoj. - Vajkastu!

Ivan Ivanyčan ruadoz éj loppunut ammunnal. Kogonazen čuasun sen
jal'geh tundematoi aeli händä ymbäri ičes juoksunuoral i pläkytti
pletil, a hanhel pidi hyppie bar'eras piäličči i läbi vandehes, nosta
pystyh, tojzin sanojn istuokseh hännäl, i viuhkuttua käbälil. Kaštanka
éj otellut sil'mie Ivan Ivanyčas, ulvoj ihastukses i äjjan kerdua
rubejli juoksemah hänel jalles helien haukunnan ke. Väzyttähyö hanhen
i ičen tundematoi pyyhki očal hién i kirgaj:

- Mar'ja. Kučus-vaj tänne Havron'ja Ivanovnua!

Minutan kuluttuo rubej kuulumah röhkändä...

Kaštanka rubej burizemah, luadi ylen rohkién nävön i kajkkeh slučajh
varojn tuli lähemmäksi tundemattoman luo. Avauduj uksi, Komnattah
kačahti min mojne-liénöy staruha i, sanohuo midä-liénöy, laski mustan,
ylen tuhman počin.  Vnimanijan obrattimatta Kaštankan burizendah,
počči nosti yläh oman pätäčkäzen i vesseläh rubej röhkämäh. Kajkkié
myöte nägyj, čto hänel oli ylen prijatno nähtä omua izändiä, kazié i
Ivan Ivanyčua. Konza hän tuli kazin luo i kebiésti töykkäj händä vačan
alustah omal pätäčkäl i sen jal'geh mih näh liénöy rubej pagizemah
hanhen ke, hänen lijkunnojs, iänes i händäzen särizennäs nägyj äjja
dobrodušijua.  Kaštanka kerras éllendi, čto burista i haukkuo nengozih
sub'ektojh on pol'zatoj diélo.  Izändä kabrasti P:n ikirgaj:
    
- Fedor Timofeič, požalujkkua!

Kazi nouzi, laškasti: ojendih, i tahtomatta, kuj odolženijua luadién,
mäni počin luo.

- Nu, zavodimma egipetskojs piramidas, - zavodi izändä.

Hän kodvan ajgua sellitti midä-liénöy, sen jal'geh komanduičči:
"yksi... kaksi... kolme!"  Ivan Ivanyč "kolme" sanan ajgah viuhkaj
sijvil i hyppäj počil sel'gäh... Konza hän, balansirujen sijvil i
kaglal, azettauduj sugahizel selläl, Fedor Timofeič näjväkösti i
laiskasti, nähtävän prenebreženijan ke i sen mojzen nävön ke, kuj
budto hän paheksiu i panou grošan hindaizeksi oman iskusstvan, nouzi
počil sel'gäh, sen jal'geh tahtomatta nouzi hanhen piäl i azettuj taga
käbälil. liéni se, midä tundematoj nimitti egipetskojksi
piramidaksi. Kaštanka vingahti ihastukses, no sil ajgua starikka-kazi
hajkosti i, kavottaen ravnovesijan, sorduj hanhes. Ivan Ivanyč
häjlähti i tože sorduj. Tundematoj ringahti, rubej viuhkuttamah käzil
i rubej tuas midä-liénöy objasnjajmah. Hälistyö ynnällizen čuasun
piramidan ke, väzymätöj izändä rubej opastamah Ivan Ivanyčua raččahil
aelemah kazin piäl, sen jal'geh rubej opastamah kazié kurimah i
s. s. Opastumine loppuj sil, čto tundematoj pyyhki hién očal i lähti
iäreh, Fedor Timofeič brezglivo fyrkni, viéri matrassuzel i ummisti
sil'mät, Ivan Ivanyč lähti kartazen luo, a počin staruha vej iäres.

Blagodarja suurel joukol uuzié vpečatlenijoj Kaštankal päjvä mäni
nägemättä, a illal hän oman matrassuzen ke oli suatettu jo ligazién
obojojn ke olijah komnattazeh i yön magaj Fedor Ivanovičan i hanhen
obšestvas.


V  Talanta! Talanta!
 
Mäni kuu.

Kaštanka har'javui siih, čto händä joga ildua syötettih magiél
murginal i nimitettih Tjotkaksi. Har'javui hän i tundemattomah, i omih
uuzih yhtes éläih.

Elos  rubei matkuamah kui voida myöte.

Kai päivät zavodiuvuttih yhten nyttyöh. Obyknovenno énne kaikkie
havaččuj Ivan Ivayč i jargieh že astui Tjotkan libo kazin luo,
kičkisti kaglan i zavodi paista mih-liénoy näh raviéh i ubeditel'no,
no éndizelleh éllendämättömästi.  Érähäl kerdua hanhi nosti piän yläh
i pidi pitkié monologoj.  Znakomstvan énzi päivinä Kaštanka duumaičči,
čto hän pagizou äijan sentäh, čto on ulen miélevä, no mäni vähäne
ajgua i hän kavotti hanheh kajken uvaženijan: konza hän tuli Kaštankan
luo omién pitkién paginoin ke, Kaštanka jo éi liberöittänyt hännäl, a
tretirujčči händä, kui nadoedlivoida boltunua, kudai éi anna ni kenel
muate, i ilmaj tseremonijatta vastai hänel ...rrr...

Fedor že Timofeič oli toista luaduo herra.  Tämä, havaččuhuo maguamas,
éi andanut ni minmojsta iändä, éi liikkunut i daže éi availlut
sil'mié. Hän miélel éi olis havačunnul, sen täh, kuj nägui, hän éi
suvainnut élosta.  Ni mi händä éj interesujnnut, kajkkeh otnosiuduj
näjväkösti i nebrežno, kajkkié hän prezirajčči i daže, syyves omua
magiéda veruo, brezgujen fyrkajčči.

Havaččuhuo, Kaštanka zavodi kävellä komnattoj myöte i njuusteli-
čuppuloj. Vaj hänel i kazil pozvoljajttih kävellä kajkkié kvartirua
myöte: hanhi éj imejnnyt pravua harpata ligahizién obojojn ke olijan
komnatan kynnykses piäličči, a Havron'ja Ivanovna éli kusliénöy dvoral
saruas i ozuttauduj vaj opastumizen ajgah. Izändä havačuksendeli myöhä
i, čuajun juoduo, jargiéh ottijhes omih fokussojh.  Joga päjviä
komnattah tuodih P, pletti, vanneh, i joga päjviä luaittih počti yhtä
i samua. Opastunda kesti čuasuo kolme-nellä, muga čto Fedor Ivanyč
érähil kerrojl väzymykses häjlähtelih, kuj humalbniékka, Ivan Ivanyč
avajli njuokkua i jugiésti hengitti, a izändä liéni ruskiéksi i ni kuj
éj vojnut očas pyyhkié higié.

Opastumine i murgina luaittih päjvät ylen interesnolojksi, a illat
mändih igävemmin. Obyknovenno illojl izändä ajoj kunne-liénöy i vedi
ičen ke hanhen i kazin. Jiädyö yksin Tjotka viéri matrassuzel i zavodi
igävöjjakseh...  Igävys hijvoj hänen luo kuj-ollou zamiéttimatta i
ovladevajčči hänel vähin-vähäjzin, kuj hämärä komnatal.  Zavodih sijd,
čto kojral hävij kaj himo haukkuo, syyvä, juoksennella komnattoj myöte
i daže kaččuo; sen jal'geh hänen miéles jiäviyvyttih kaksi min
mojsta-liénöy hämäriä figurua, se kuj kojrat, se kuj ristikanzat,
armahién, simpatičnolojn, no éllendämättömién rožién ke; hiän
jiävittyhyö Tjotka liberöjtti hännäl, i hänel ozuttijhes, čto hän
kus-liénöy i konza-liénöy hejdä nägi i suvajčči...  A ujnotes, hän
joga kerdua čuvstvujčči, čto nijs figurojs päj tulou klejal, stružkil
i luakal.

Konza hän jo čijsto har'javuj uudeh élokseh i lajhas, luukkahas
dvornjažkas muuttuj kylläzeksi, hyvin kačotuksi kojraksi, kerran
opastumizen iél izändä silitäl'di händä i sanoj:

- Ajga mejl, Tjotka, on diélol zajmiuduo. Rojheze siul joute
istuo. Mié tahton sius luadié artistkan. Sié tahtot olla artistkana?

I izändä rubej Kaštankua opastamah kajkenmojzih naukkojh.  Énzimäzel
urokal hän opasjtuj sejzomah i kävelemäh tagakäbälil, mi händä ylen
äjjal miéllytti. Tojzel urokal hänel pidi hyppié tagakäbälil i tavata
suahari, kudamua ylähän hänen piän piäl pidi učitelja. Sen jal'geh
tuliélojl urokojl hän pljašši, juoksendeli kruugua myöte, ulvoj
muz'lkan mugah, zvoni i ambuj, a kuun peräs jo uspehan ke saj vajhtua
Fedor Timofeičan egipetskojs piramidas. Opastuj hän ylen miélel i oli
dovol'noj omil uspehojl: kruugua myöte juoksendelemine ojennetun
kiélen ke, vandeheh hyppiämine i vanhan Fedor Timofeičan piäl raččahis
aelemine tuodih hänel suuri naslaždenija. Jogahizen uvajččevunnuon
fokusan Kaštanka soprovoždajčči heliel, ihastuksellizel haukunnal, a
učitelja udivljajččihes, tože vostorgah i hieroj käzie.

Talanta! Talanta! - sanoj hän. - Somnevajččematoj talanta!  Sie
položitel'no rubiet imejmäh uspehan!

I Tjotka muga harjavui sanah "talanta", čto joga kkerdua, konza izändä
sanoj sen, hypähti i kačahteli ymbäri, kuj budto se oli hänen nimenä.


VI  Bespokojnoj yö

Tjotka nägi koirién unen, budto kuj händä jalles ajau dvornikka metlan
ke, i hän havaččuj varavos.

Komnatas oli kai hilljah, pimié i ylen dušno. Pureteldih čondžoit.
Tjotka énne ni konza éi varannut pimiédä, no nugoi mintah-liénöy nänel
liéni žutko i himoitti haukkuo. Tojzes komnatas raviéh hengähti
izändä, sen jal'geh, vähäzen mändyö, omas sarajhuos röhkähti počči, i
opjat' kaj vajkastuj. Konza duumajčet syömizeh näh, ka sydämes liénöy
kebiémbi, i Tjotka rubej duumajččemah sih nähte, kuj hän tänä päjvänä
varrasti Fedor Timofeičal kanan jallan i pejtti sen gostinnojs škuapan
i sejnän välih, kus on äjja hämähäkin verkuo i pölyö. Éj mešajččis
nygöj männä i kaččuo, on-go se sié vaj ej? Ylen vojbi olla i se, čto
izändä löydi sen i söj.  No énne huomnesta komnatas lähtié éj sua -
sen mojne on pravila.  Tjotka ummisti sil'mät, čtoby raviémbah ujnota,
sentäh kuj hän opytas tiézi, čto midä teriämbäh ujnuot, sidä teriämbäh
tulou huomnes. No kerras éj lojttona hänes kuuluj strannoj iäni,
kudama zastuavi händä särähtämäh i hyppiämäh kajkil nelläl käbäläl.
Tämä kirgaj Ivan Ivanyč, i hänen iäni oli éj boltlivoj i ubeditel'noj,
kuj obyknovenno, a mittyne-liénöy dikoj, pronzitelbnoj i
neestestvennoj, pohodija avattavién vorotojn rudžizendah.

Ni mižn nägemättä pimiés i éllendämättä, Tjotka čuvstvujčči vié 
suuremman varavon i burahti:

- Rrrrr...

Mäni äjja ajgua, Min verda pidäy siihe, čtoby gryzié hyvä luu; iändä
éj kuulunut. Tjotka vähin-vähäzin uspokojččihes i nukkuvuj.  Unis hän
nägi kahta suurda mustua kojrua projdijan vuuven villatöppylöin ke
reizil i bokil: hyö žadnostin ke syödih suures lohankas ligavezié,
kudamis nouzi valgié i ylen magié duuhu; harvazeh hyö kačahteldih
Tjotkah päi, irvisteldih hambahié i buristih: "A siul muo émmä anna!
No talos päi juoksi mužikka turkilojs i pletil ajoi hiät iäres, silloi
Tjotka mäni lohankan luo i rubei syömäh, no, kuj vaj mužikka mani
vorotoin tuaksi, mollemmat mustat kojrat ärizennän ke hypättih sih, i
kerras uuvestah kuului pronzitel'noj iäni:

- K-re! K-re-re! - kirgai Ivan Ivanyč.

Tjotka havaččui, hyppäi i, lähtemättä matrassuzel, rubei ulvondalleh 
haukkumah. Hänele ozuttih, čto kirguu éi Ivan Ivanyč, a kenollou 
tojne, postoronnjoj. I počči mintäh-liénöy uuvestah röhkähti saruas.

No vot kuuluj tuflilojn šuršetus i komnattah tuli izändä halatas i
tuohuksen ke. Pil'kettäja valgevus hyppi ligazié obojojda myö i lagié
myöte i ajoj iäres pimevyön. Tjotka nägi, čto komnatas ni kedä
postoronnjojda éj ole. Ivan Izanblč istuj lattiél i éj muannut. Sijvet
hänel oldih lezitetyt i njuokka avattuna, i voobše hänel oli sen mojne
vijda, kuj budto ylen äjjal väzyj i tahtoj juuva. Vanha Fedor Timofeič
tože éj muannut. Vojbi olla, čto i hän oli nostatettu kirrunnal.

- Ivan Ivanyč, mi siun ke? - Kyzyj izändä hanhel. - Midä Sié rängyt? 
Sié olet vojmatoj?

Hanhi oli vajkkani. 

Izändä kosketti händä kaglas, silitäl'di sel'giä i sanoj:

- Čudakka sié. I iče ét magua, i tojzil ét anna muate.

Konza izändä lähti i otti ičen ke tulen, uuvestah liéni pimié.
Tjotkal oli strašno. Hanhi éj iändänyt, no Tjotkal uuvestah rubej
čuudiudumah, čto pimiés sejzou ken olloy viéras.  Kajkis strašnojmbi
oli se, čto tädä viérasta éj suanut purta, sentäh ku hän oli nägymätöj
i éj imejnnyt formua. I mintäh-liénöy hän duumajčči, čto tänä yönä
pidäy nepremenno liétä midä-tahto ylen pahua. Fedor Timofeič tože éj
ollut spokojnoj. Tjotka kuuli, kuj hän kiändelih omal matrassuzel,
hajkostelih i pujsteli piäl.

Mis-liénöy pihal kolkutettih vorottojh i sarajhuos röhkähti počči.
Tjotka vinguj, ojendi ézi käbälät i pani nijen piäl piän.  Vorotojn
tujkkehes, mintäh-ollou éj maguajan počin röhkännäs, pimevyös i
hillyös čuudijhes hänel mojne že mi-liénöy tuskalline i strašnoj, kuj
Ivan Ivanyčan kirrunnas. Kaj oli bespokojstvas i trevogas, no mintäh?
Ken oli se viéras, kudamua éj nägynyt?  Vot Tjotkan rinnal
läjmähtettih sil'män lipahtuksen ajjaksi kaksi unnakkuo, zelenäjstä
kybenyttä. Tämä énzi kerdua kogo znakomstvan ajjas tuli hänsn luo
Fedor Timofeič. Midä hänel pidi? Tjotka nuoleldi käbäliä i, kyzymättä,
miksi hän tuli, rubej hilljazeh i éri ianil ulvomah.

- K-re! - kirgaj Ivan Ivanyč. - K-re-re!

Uuvestah avauduj uksi, i tuli izändä tuohuksen ke. Hanhi istuj éndizes
avatun njuokan ke i levitettylöjn sijbién ke.  Sil'mät hanel oldih
ummes.

- Ivan Ivanyč! - kuččuj izändä.

Hanhi éj lijkahtanut. Izändä hänen édeh lattiél, minutan kaččoj 
häneh vajKkani i sanoi: 

- Ivan Ivanyč! Mi-bä tämä nengone? Kuolet sié, vaj midä? Ah, nygöj 
mié jo mujstutin! - kirgaj hän i tabai iččié piäs. - Mié tijjan,
mintäh on tämä! Tämä on sentäh, čtoby tänä päjvänä siun piäl polgi 
hebone! Oh, bože moj, bože moj!  

Tjotka éj éllendänyt, midä sanou izändä, no hänen rožua myöte nägi, 
čto i hän vuottau midätahto užasnojda. Hän ojendi turvan pimiéh 
ikkunah päj, kudamas, kuj hänel ozuttih, kaččoj ken-liénöy viéras, 
i hän ulvahti.

- Hän kuolou, Tjotka! - sanoj izändä i pačkaj käzil. - Da, da, kuolou!
Tejl komnattah tuli surma. Midä mejl ruadua?

Blednoj, vstrevožennoj izändä, hengästellen i piädä nytkytellen, 
tuli omah spal'njah. Tjotkal oli žutko jiähä pimiéh, i hän mäni 
izännäl jalles. Izändä istujhes krovatil i äjjan kerdua povtori:

- Bože moj, midä-bä ruadua?

- Tjotka käveli hänen jallojn luo i, éllendämättä, mintäh hänel on
tämän mojne tuska i mintäh kaj nenga bespokojjahes, i oppién éllendiä,
sledi joga hänen dviženijua. Fedor Timofeič, harvah jattelija oman
matrassuzen, tože tuli izännän spal'njah i rubej hiéromahes hänen
jallojn luo. Hän pujsteli piäl, kuj budto tahtoj pujstua sijdä jugiét
duumat, i podozritel'no kačahteli krovatin al.

Izändä otti bljudečkan, valoj sijhe käziastiés vettä i uuvestah 
lähti hanhen luo.

- Juo, Ivan Ivanyč! - sanoj hän nežno, azettaen hänen édeh bljudečkan. 
- Juo, golubčik!

No Ivan Ivanyč éj lijkahtanut i éj avannut sil'mié. Izändä pajnaldi 
hänen piän bljudečkah i kastaldi njuokan vedeh, no hanhi éj juonut,
vié leviémmäldi levitti siivet, i hänen piä muga i jaj bljudečkal 
virumah. 

- Éi, ni midä énambiä jo éj sua luadié! - hengähti izända. - Kai on 
loppiéttu. Propadi Ivan Ivanyč! 

I hänen rožua myöte alah valuttih losnijat pizarehet, mittumat ollah 
vaj vihman ajgua ikkunois. Ellendämättä, mis on dielo, Tjotka i
Fedor Timofeič liččauvuttih händä vaste i varavon ke kačottih häneh.

- Vaivane Ivan Ivanyč! - sanoi izändä, jugiesti hengästellen pahois
mielis.

- A mie-se mečtajčin, čto keviäl vejän siun duačal i rubien siun ke
guljaimah vihandua heinästö myöte. Armas žiivatta, hyvä miun
tovariš'a, siuda jo ei ole! Kui ba mie siutta nygöi rubien olemah?

Tjotkal ozuttih, čto i hänen ke sluččiuduu se sama, toizin sanojn,
čto i hän tože vot nenga, tiedämättä mintäh salbuau sil'mät,
oijendau käbälät, irvistäy suun i kajkin häneh ruvetah kaččomah
užasan ke. Nägyi, čto sen mojzet mielet käveltih i Fedor Timofeičan
piäs. Enne ni konza vanha kazi ej ollut nenga mračnoj i nyrpistynyt,
kui nygöi.

Rubei valguomah, i komnatas jo éj ollut sidä nägymättömiä vierasta,
kudama muga varajtti Tjotkua. Konza sovsem valgoni, tuli dvornikka, 
otti hanhen käbälis i vei hänen kunne-liénöy. A vähäzen vuottahuo 
tuli staruha i vej iäreh kartazen.

Tjotka lähti gostinnojh i kačahti škuapan tuaksi: izändä éj ole syönyt
kanan jalgua, se viruj omal sijal, pölys i hämähäkin verkolojs. No
Tjotkal oli atkala, pahamiäli, i himotti itkié.  Hän daže éj
njuustanut jalgua, a mäni divanan al, istujhes sinne i rubei ulvomah
hilljakkazel, hiénozel iänel: - Sku-sku-sku...


VII  Neudačnoj enzimäne vystuplenija

Yhtenä hyvänä ildana izändä tuli ligahizién obojojn ke olijah
Komnattah, i, hiéroen käzié,sanoj:

- Nu-s...

Midä-liéne hän vié tahtoj sanuo, no éj sanonut i lähti iäres.  Tjotka,
urokojn ajgua hyvin izučinnut hänen rožan i iänen, arbaj, čto izändä
oli vzvolnovannoj, ozabočennoj i, kažetsja, suuttunut. Vähäzen
vuottahuo" hän tuli i sanoj: ,

- Tänä päjvänä mié otan ičen ke Tjotkan i Fedor Timofeičan.
Egipetskojs piramidas sié, Tjotka, tänä päjvänä zamenit kuolluon Ivan
Ivanyčan. Kehno tiédäkkäh midä! Ni mi vié éj ole valmis, éj ole
opastettu, repetitsieida oli vähä! Puutumma hujgiéh, provalimma!

Sen jal'geh hän tuas lähti iäres i minutan peräs tuli turki piäl i
tsilindra piäs. Tulduo kazin luo, hän otti kazin ézi käbälis, nosti i
pejtti sen sizälih turkin al, no Fedor Timofeič ozuttih ylen
ravnodušnojksi i daže éj truudiudunut avata sil'mié. Häneh näh, nägyj,
oli rešitel'no yhten mojne: viruo go, vai olla jallojs nostettuna,
viéretelläkseh go matrassuzel, vaj olla spokojno izännän sizälis
turkin al...

- Tjotka, lähtemmä, - sanoj izändä.

Ni midä éj éllendäen i hännal liberöjttäen, Tjotka lähti hänen
jalles. Minutan peräs hän jo istuj kor'jas izännän jallojs i kuundeli,
kuj hän, kurčisteliuduen vilus i volnenižjas, burizi:

- Puutumma hujgiéh! Provalimma!

Kor'ja azettuj suuren, strannojn, kumualleh kuatun supnikkah pohodijan 
talon luo.Tämän talon pitkä podjezda kolmen stjoklahizen veriän ke oli
osvetittu djužinal jarkoloj fonariloj. Veriät zvonun ke avauvuttih i, 
kuj suut, lajnojldih ristikanzoj, kudamat hälistih podjezdan luo.  
Rahvasta oli äjja, puaksuh podjezdan luo juostih i hebozet, No kojrié 
éj nägynyt.

Izändä otti Tjotkan käzih i sydäj hänen sizälih, turkin al, kus oli
Fedor Timofeič. Täs oli pimié i dušno. No lämmin. Sil'män lipahtuksen
ajjaksi sytyttih kaksi unnakkuo, zelenäjstä kybenuttä - tämä kazi,
avaj sil'mät obespokoennoj susiédan vilulojl, kovil käbälil. Tjotka
nuoleldi hänen karvua i, tahtoen istuokseh kuj vojbi udobnuombah,
bespokojno liikahtelih, pajnoj hänen iččeh al vilulojl käbälil i
petties viglai piän turkin al päi, no sejčas že vihazesti murahtih i
čukeldih jarilleh turkin al. Hänel ozuttih, čto hän nägi ylen suuren,
pahoin osvetitun komnatan, täyven čudoviš'oi; välisejnien i rešotkojn
tagua, kudamat oldih komnatan mollembin puolin, kačottih strašnojt
turvat; hebozien, sarvekkahat, pitkäkorvazet i yksi mittyne-lienöy
jarie, suuri turba hännän ke nenän sijal i kahten gryzityn luun ke,
kudamat tötötettih suus päj.

Kazi kähiesti rubej njaugumah Tjotkan käbälien al, no sil ajgua turki
avavuj i izändä sanoj "hop!", i Fedor Timofeič Tjotkan ke hypättih 
lattiél.

Hyö jo oldih piénes komnatas, kudamajs oldih harmuat, laudahizet
sejnät; täs, pajčči piéndä stolasta zerkalon ke, taburetkua i ribuloj,
riputettuloj čuppuloj myö, éj ollut ni mityttä tojsta mebelié, a
lampan libo tuohuksen sijah paloj veeran luadune tulut, tartutettu
trubkah, iskiéttyh sejnäh. Fedor Timofeič nuoleldi oman turkin,
kudaman murči Tjotka, mäni taburetkan al i viéri.  Izändä, ajna vié
volnujččiuduen i hiéroen käzié, rubej jaksaudumah...  Hän jaksojhes
muga, kuj obyknovenno jaksojhes kois valmistuen viéremäh bajkovojn
od'jualan al, toizin zin sanojn hejtti kaj, pajčni alus sobie, sen
jal'geh istujhes taburetkal i kaččoen zerkaloh rubej luadimah ičel
udivitel'noloj štuukkié. Énne kajkkié hän pani piäh parikan jagavuksen
ke i kahten sarvién mojzién, tukkanjauhtin ke, sen jal'geh rožan vojdi
mil-liénöy valgiél i valgién kruaskan piäl risujčči vié kulmat, usat i
pani rumenčua.  Hänen zatejat täl éj loppevuttu. Revustahuo rožan i
niskan, hän rubej suoriémah mittymäh-liénöy neobyknovennojh, ni min
sovan ke éj pohodijah kostjumah, min mojsta Tjotka ni konza énne éj
nähnyt ni kodilojs, ni pihal. Predstuavikkua työ ičel ylen leviét
pantalonat, ommeltut sijttsas suurién tsvetojn ke, min mojsta
meš'anskolojs kodilojs piétäh zanaveskojna i mebelin obivkah varojn,
pantalonat, kudamat sivotahes juuri kajnalolojs; yksi pantalona on
ommeldu koričnevojs sijttsas, tojne valgien-keldazes.  Upottuo niih,
izändä vie pani piäl sittsevojn kurtočkan suuren hambahikkahan
vorotnikan ke i kuldajzen tiähten ke selläs, kahta luaduo sukat i
zelenäzet bašmakat.

Tjotkal kir'javuj sil'mis i sydämes. Valgié rožazes figuras, pohodijah
huavoh pahni izännäl, iäni hänel tože oli tuttava, hozjajskoj, no oli
minuttoj, konza Tjotkua vajvattih somnenijat, i silloj hän oli valmis
juoksemah iäres kir'javas figuras päj i ruveta haukkumah. Uuzi kohta,
veeranluadujne tulut, duuhu, izännän ke sluččiudunut metamorfoza, -
kajken tämän periä rodih hänel neopredeljonnoj varavo i predčuvstvija,
čto hän nepremenno vastavuu mittyön-tahto užasan ke, vrode jariédä
turbua hännän ke nenän sijal. A täs vié kus-liénöy sejnän tagana
lojttona sojtti nenavistnoj muzyka, i kuuluj ajjojttajn éllendämätöj
ulvonda.  Yksi vaj i uspokaivajčči händä - tämä Fedor Timofeičan
nevozmutimosti.  Hän spokojno nukkuj taburetkan al i éj avannut
sil'mié daže silloj, konsza taburetka lekkui.

Mittyne-liénöy ristikanza frakas i valgiés žiliétas kačahti komnattah
i san-oj:

- Sejčas on miss Arabellan lähtö. Hänen jal'geh - työ. 

Izändä éj vastannut ni midä. Hän vedi stolan al piénen čemodanan,
istujhes i rubej vuottamah. Huulien i käzien mugah oli zametno, čto
hän volnujččih i Tjotka kuuli, kuj särizi hänen hengitys.

- Mister Žorž, požalujkkua! - kirgaj ken-liénoy uksen tagana.

Izändä nouzi i kolme kerdua risti "sil'mät, sen jal'geh taburetkan 
al otti kazin i sydäj sen čemodanah.

- Tule, Tjotka! - sanoj hän hilljah.

Tjotka, ni midä éj éllendäen, tuli hänen käzién luo: izändä njoppaj
Tjotkua piäh i pani Fedor Timofeičan rinnal. Sen jal'geh liéni
pimié... Tjotka polletteli Kazié, rijboj čemodanan sejnié i varavos ej
vojnut andua ni iändä, a čemodana häjlyj, kuj aldolojl, i särizi.

- A vot i mié! - kovah kirgaj izändä. - A vot i mié!

Tjotka čuvstvujčči, čto tämän kirrunnan jalgeh čemodana räškähti
midä-liénöy kovua vaste i hejtti häjlynnän. Kuuluj kova sagié
röngyndä: kedä vaste liénöy pläkytettih i tämä ken-liénöy, naverno
turba hännän ke nenän sijal, i lohotti nagrua muga raviéh, čto
čmodanan lukkuzet säristih. Vastavukseksi" röngyndäh kuuluj
pronzitel'noj, vinguva izännän nagro, mittyzel hän kois ni konza éi
nagranut.

- Ga! - kirgaj hän, starajen ylittiä röngynnän. -Počtennejšoj publika!
Mie vasta nygöi olen vokzalas päj! Miul töllöi buabo i jatti miul
nasledstvan! Čemodanas midä ollou ylen jugiedä - naverno, kuldua...
Ga-a!

A vdrug täs on milliona! Sejčas že myö avuamma i kačomma...  Čemodanas
šolkahti lukku. Ylen valgié tuli iski Tjotkua sil'mié vaste; hän
hyppäj iäres čemodanas i, röngynnäl oglušennoj, raviéh, kajkel
näbevyöl juoksendeli ymbäri omas izännäs i rubej haukkumah koval
haukunnal.

- Ga! - kirgaj izändä. - Djadjajne Fedor Timofeič! Armas Tjotuška! 
Armahat rodnjat, kehno ku tiät ottajs!

Hän sorduj vačallah peskul, tembaj kazin i Tjotkan i rubej hejdä
sebäjlemäh. Tjotka, sil ajgua kuni izändä händä pedvaj yskäs, -
terväzeh kaččoj sen miéron, kudamah oza hänen toj, i, poražennoj sen
grandioznostil, udivlenijas i hyväs miéles minutaksi kyl'mehtyj, sen
jal'geh piäzi izännän käzis i kajkes hyvevyös, kuj jura, rubei
pyörimäh yhtes kohtas. Uuzi miero oli suuri i täyzi jarkojda tulda;
kunne vaj kačahtat, kajkkiel, latties lageh suah, nävyttih vaj rožat,
rožat, i muuda ni midä.

- Tjotuška, kyzyn tejdä istuudumah! - kirgaj izändä.

Mujstaen, midä tämä znuaččiu, Tjotka hyppäj stuulal i istujhes.  Hän
kačahti izändäh. Hänen sil'mät, kuj ajna, kačottih ser'jozno i
luaskavah, no roža, osobenno suu i hambahat, oldih izurodujtut leviél
lijkkumattomal muhelojtannal. Iče hän nagroj lohotti, hyppi, lekutteli
olgupiälöjl i luadi nävön, čto hänel on ylen vessel tuhannen hengen
prisutstvijas. Tjotka uskoj hänen vesselyöh, vdrug kajkel rungal
čuvstvujčči, čto häneh kačotah nämä tuhannet rožat, nosti yläh oman
revon turvan i vesseläh rubej ulvomah.

- Työ, Tjotuška, istuvukkua, - sanoj hänel izändä - a myö djadjan ke
pljašimmä kamarinskojda.

Fedor Timofeič vuotanda ajgah, konza händä zastuavitah luadié
glupostiloj, sejzoj i ravnodušno kaččeli bokkih. Pljašši hän
näjväkösti, nebrežno, nyrpistynyönä, i nägyj hänen lijkkumizié myöte,
händiä myöte, i usié myöte, čto hän syväh vihaj i joukkuo, i jarkojda
tulda, i izändiä, i iččiédäh... Pljašittyö oman portsijan, hän
hajkostih i istujhes.

- Nu-s, Tjotuška, - sanoj izändä, - énzimäj myö tiän ke pajatamma, a 
sen jal'geh pljašimmä. Hän nosti Kormanis torven i rubej sojttamah. 
Tjotka, éj suvajen muzykkua, bespokojno lijkahtelih stuulal i rubej 
ulvomah. Joga puoles kuului röngyndä i aplodismentat.

Izändä Kumardih i, konza kaj hilleni, jatkoj sojtandua". Yhten korgién
notan ispolnenijan ajgah kus-liénöy ylähän rahvahan keskes ken-liénöy
kovah ahkahti.

- Tata! - kirgaj lapsen iäni. A ved' tämä on Kaštanka!

- Kaštanka i on! - povtori humalajne rämizija tenor-iäni. -Kaštanka!
Fedjuška, tämä on, nakaži jumala, Kaštanka! Fjujt'!

Gallerejal ken-liénöy vihel'di, i kaksi iändä, yksi lapsen, tojne -
mužikan, kovah Kučuttih:

- Kaštanka! Kaštanka!

Tjotka särähti i kačahtih sinne, kunne kučuttih. Kaksi rožua: yksi
villakas, humalajne i muhelojttaja, tojne puhlakko, ruskié rožane i
pöllästynnyt, iskiéttih hänel silbmié vaste, kuj énne löj jarkoj
tuli...
  
Hän mujstojtti, sorduj stuulal i okažiuduj peskul, sen jal'geh hyppäj
i vesselän vingunnan ke yrrästih nämién kahten hengen luo.

Jurähti oglušitelbnoj ulvonda, läbi täytetty vihellyksil i
pronzitel'nojl lapsién kirrunnal:

- Kaštanka! Kaštanka!

Tjotka hyppäj bar'eras piäličči, sen jal'geh kenen-liénöy olgupiäs 
piäličči, rubej riéhkiydymäh ložas: Čtoby piästä tojzeh riädyh, pidi
hypätä korgiés sejnäs piäličči; Tjotka hyppäj, no hypätä piäličči 
éj maltanut i ryydi sejniä myö jarilleh. Sen jal'geh hän sijrdyj 
käzis käzih, nuoli kenen-liénöy käzié i rožié, sijrdyj ajna ylemmäksi 
i ylemmäksi i, jal'gimäj, piäzi galjorkal...

Puolen čuasun mändyö Kaštanka jo astuj pihua muote, kleil i luakal
tulijojn ihmizién jalles. Puka Aleksandyč häjlähtelih i instiktivno,
opastettu opytal, starajččih olla taembana kanuavas.

- Riähkäzes bezdnas viérettelemmös mié mahas miun... - burbetti hän.
A sié, Kaštanka - nedoumenija - ristikanzan rinnal sié olet yksikaj,
kuj plotnikka stoljarin rinnal.

Hänen rinnal astuj Fedjuška tuaton kartuza piäs. Kaštanka kaččoj hejl
mollemmil sel'gih, i hänel ozuttih, čto hän jo kodvan ajgua astuu hiän
jalles i on hyväl miélel, čto hänen élos éj katkejllut ni minutaksi.

Mujsteli hän komnattua ligahizién obojojn ke, hanhié, Fedor
Timofeičua, magiéloj murginoj, opastumizen, tsirkan, no kaj tämä nygöj
ozuttijhes hänel, kuj pitkä, sevonnut, jugié uni...