Aljonuškan suarnat
D. Mamin-Sibirjak
Petrozavodsk 1939
Suarnan algu
Suarna rohkien jänöin pitkih korvih, lyhyöh händäh näh
Suarna pitkänenäzeh Komar Komarovičah i mohnatoin Miškan lyhyäh händäh näh
Suarna Vorobej Vorobeičah, Jorš Joršovičah i vesseläh trubočistah Jašah näh
Suarna varoin mustah piähyöh i keldaizeh kanabrika linduzeh näh
Baju-baju-baju
-------------------------------------------------------
SUARNAN ALGU
Baju-baju-baju...
Aljonuškal yksi sil'mäne maguau, tojne kaččou, yksi korvane Aljonuškal
maguau, tojne kuundelou. Magua, Aljonuška, - sejčas zavodiéteh suarna.
Näet ikkunah kaččou korgié kuudamo: näet omis kuatančojs löntäj
viäräsil'mä janöj: hukan sil'mät ruvettih losnimah keldazil kybenil:
Miška-kondié imöy omua käbäliä. Lendi ikkunan luo vanha čirkune,
kolistau nenäl stjoklah i kyzyy: terväh-go? Kaj täs, kaj kerävyttih, i
kaj vuotetah Aljonuškan suarnua.
Aljonuškal yksi sil'mäne maguau, tojne kaččou, yksi korvane Aljonuškal
maguau, tojne kuundelou.
Baju-baju-baju...
-------------------------------------------------------
SUARNA ROHKIÉN JÄNÖIN PITKIH KORVIH, LYHYÖH HÄNDÄH NÄH
Rodih janöjhyt mečäs i ajvin varaj. Rudžahtau kus-tahto oksane,
pärähtäy lendoh lindu, langiéu puus päi lumi pala - jänöjhyöl hengi
varbahih mäni.
Varaj janöjhyt päjvän, varaj kaksi, varaj nedälin, varai vuuven; a sen
jä'geh kazvoj suureksi i nadoeičči hänel varata.
- Ni kedä mié én varua! — rängähtih hän kajkel mečäl. Vot ni vovse én
- varua i kaj sijd!
Keräyvyttih vanhat janöjt, juostih piénet janöjhyöt, hilljakkazeh
löntättih vanhat émä jänöjt, kaj kuunellah, kuj leyhkäy janöj. Pitkät
Korvat, Viärät Sil'mät,Lyhyt Händä, - kuunellah i omil korvil éj
uskota. Éj vié ollut täh ajgah sah, čtoby janöj ni kedä éj varuas.
- Éj, sié, Viärä Sil'mä, sié hukkua ét varua?
- I hukkua én varua, i rebuo, i kondiéda, - ni kedä én varua!
Tämä jo ozuttijhes ylen zabavnojksi. Röhkähtettih nagruo nuoret
janöjhyöt, pejttäen ézi käbäläzil omat turbajzet, nagrettih luaskavat
vanhat émä jänöjt, muhelojtettih daže vanhat janöjt, kudamat jo
oleteldih rebojn käbälis i opiteldih hukan hambahié. Ylen jo kummakas
janöj!... Ah, mittune kummakas!.. I kajkil kerras rodih
vesselä. Ruvettih mukkié kiändämäh, skokkimah, juoksendelemah kijstah,
Kuj budto kaj lijkuttih miélis.
— Da midä täs hätken pajsta! - rängyj loppuh rohkevunnut jänöj. - Kuj
jo tullou miul vastah hukka, silloj mié händä iče syön".
- Ah, mittune kummakas jänöj!... Ah, mittyne hän on miéletöj!
Kaj nähtäh, čto i kummakas, i miéletöj, i kaj nagretah.
Rängytäh jänöjt hukkah näh, a hukka jo sid kuj sid. Käveli hän,
käveli omil hukan diélolojl meččiä myöte, näl'gävyj i vaj éhti
duumajja: "Vot kuj olis hyvä jänöjhyöl zakussié!" - kuj kuulou, čto
kus-liéne juuri lähil jänöjt iätäh i händä, harmuada hukkua, majnitah.
Kerras hän sejzattuj, njuuhteli vozduhua i rubej hijvomah. Juuri
lähil hijvoj hukka kizuaién jänölöjn luo, kuulou, kuj hyö hänen piäl
nagretah, a kajkis énämbäl - leyhkäččy - jänö - viärät Sil'mät, Pitkät
Korvat, Lyhyt händä. "É, velli, vuota, vot siuda - se mié i syön!"
duumajčeldi harmua hukka i rubej kaččelemah, kudaj jänöj leyhkäy omal
rohkehuol. A jänöjt ni midä éj nähtä i vié énämmäl énnistä
vesseliyvyttih.
Loppijhes kaj sil, čto leyhkäččy-jänöj nouzi kannol, istujhes taga
käbälil i rubej pagizemah:
- Kuunelkua työ varačut! Kuunelkua i kačokkua miuh. Vot mié nygöj
ozutan tejl yhten štuukan". Mié... Mié... Mié... täs leyhkäčyl kiéli
kuj budto kyl'mi. Jänöj nägi häneh päj kaččojan hukan. Tojzet éj
nähty, a hän nägi i éj ruohtinut hengähtiäkseh. Iélleh sluččijhes
čijsto neobyknovennoj slučaj. Leyhkäččy-jänöj skočahti kuj miäččy
yläh, i pöllästuksis kirboj kohti hukan leviél očal, mukkerilleh viéri
hukan sel'giä myöte, mukeldijhes vié kerran vozduhas i sen jäl'geh
andoj mojsta hyppyö, čto, ozutah, oli valmis hyppiämäh omas nahkas
päj.
Kodvan juoksi ozatoj jänöj, juoksi, kuni vaj väet éj loppivuttu. Hänel
ajvin ozuttijhes, čto hukka juoksou hänen jalles, i vot-vot tabuau
händä omil hambahil. Lopul äjjal väzyj gorjajne, salbaj umbeh sil'mät
i kuolijana langej tuhjikon al. A hukka sil ajgua juoksi tojzeh
puoleh. Konza jänöj kirboj hänen piäl, hänel ozuttijhes, čto ken-liéne
häneh ambuj. I hukka juoksi pagoh. Vähän-go mečäs jänölöj vojbi
löydiä, a tämä oli mi-liénöy uravunnuh.
Kodvan éj vojdu tojbuo dostalit jänöjt. Ken juoksi tuhjikkolojh, ket
pejttävyttih kandolojn tuaksi, Ken viéri haučikkoh. Jäl'gimäj
nadoejčči hejl pejtelljäkseh, i ruvettih vähäzin vigluttelemah piälöj,
ken rohkiémbi.
- A hyvin pöllätti hukan miän jänöj!— rešittih kajkin. - Kuj éj olis
ollut händä, ka émmä olis éloh piässyt... da kus-bo on miän
besstrašnoj jänöj?
Ruvettih éččimäh. Kävel'dih, kävel'dih - éj ni kus ole rohkiéda
jänöjdä. Už éj-gö syönyt händä tojne hukka? jäl'gimäj se löyvettih:
viruu haudazes tuhjikon al i odva hengis pöllästykses.
- Moločča, Viärä Sil'mä! - ringahettihes kaj jänöjt yhteh iäneh.
- Aj da Viärä Sil'mä!... Hyvin sié pöllätit vanhan hukan. Passibo,
velli! A myö duumajčimma, čto sié leyhkät.
Rohkié jänöj kerras virgoni. Nouzi omas haudazes päj, pujstaldijhes,
pilčisti sil'mät i lasketti:
- A työ kuj-ba duumajččizitta? Éh, työ, varačut!
Täs päjväs rohkié jänöj iče rubej uskomah, čto hän dejstvitel'no ni
kedä éj varua.
-------------------------------------------------------
SUARNA PITKÄNENÄZÉH KOMAR-KOMAROVIČAH I MOHNATOIN MIŠKAN LYHYÖH HÄNDÄH
NÄH
Tämä sluččijhes juuri keskipäjvän ajgah, konza kaj čakat räkes
pejtyttih suoh. Komar Komarovič - Pitkä Nenä nukahtih levién lehten al
i ujnoj. Maguau i kuulou ravién kirrunnan:
—Oj, batjuškat!... oj, karaula!...
Komar Komarovič hyppäj lehten al i tože rubej kirgumah:
- Mi sluččijhes? Midä työ kirrutta?
A čakat lennelläh, pöristäh, vingutah, - ni midä éj sua éllendiä.
- Oj, batjuškat! tuli miän suol kondié i viéri muata. Kuj viruttijhes
hejnikköh, muga kerras vijzi sadua čakkua tappoj: kuj hengähtih - jo
lajnoj sada čakkua. Oj, tuli beda, vellyöt! Myö odva piäzimmä hänes,
éj-ga kajkkié olis tappanut...
Komar Komarovič - Pitkä Nenä kerras tuskevuj, tuskevuj i kondién piäl
i miélettömién čakkojn piäl, Kudamat vingutah tolkutta.
- Éj, työ, hejtäkkiä vingunda! —rängähtih hän, - vot mié sejčas lähten
i ajan kondién iäreh...Ylen prosto! A työ tyh'iä vaj rängyttä...
Vié énämmäl tuskevuj Komar Komarovič i lähti lendämäh. Suos,
dejstvitel'no, viruj Kondié. Tungijhes kajkis sagiémbah hejnikköh, kus
ijän kajken čakat élettih, viéri i nenäl röhizöy, vaj vihellys mänöy,
kuj budto truval ken sojttau. Vot hujgutoj tvuari! Tungijhes viérahah
kohtah, tappoj sen verran čakku-hengié da vié maguau muga magiéh!
- Éj, diädö, sié tämä kunne kangijttos?
rängähti Komar Komarovič kajkel mečäl, da, muga raviéh, čto daže
ičel rodih strašno.
Mohnatoj Miša avaj yhten Sil'män - ni kedä éj nävy, avaj tojzen
sil'män - odva dogadi, čto lendelöy čakka juuri hänen nenän piäl.
- Midä siul pidäy, prijuatelja? - rubej burbettamah Miša i tože
zavodi tuskevuo. - Kujba, vaste vaj viérin huogavumah, a sijd
tuas mi-liénöy hullattu vinguu... "
- Éj, mäne hyvil-hyväjzil iäre, diädö!
Miša avaj mollemmat sil'mät, kačahtih nahalah päj, ryöčkäj nenäl
i čijsto tuskevuj.
- Da midä siul pidäy, pädemätöj šliédna? - mörähti hän.
-Mäne iäres miän kohtas, a to mié šuutkié én suvajče. Yhteh turkin
ke syön siun...
Kondiél rodih ylen kumma. Kiändyj tojzel bokal, pejtti turvan
käbäläl i rubei uuvestah kuorzumah.
Lähti Komar Komarovič lendämäh järilleh i omién čakkojn luo i trubiu
kajkel suol:
- Hyvin i pöllätin mié mohnatojn Miškan!... tojčči éj tule!
- A jo dijvittihes čakat i kyzytäh:
- Nu, a kus-ba nygöj Kondié on?
- A én vellet, tijjä. Äjjäl pöllästyj, konza mié hänel sanojn, čto
syön, vaj ét lähtene iäres. Ved' mié šuutkié én suvajče, a muga ojgiéh
i sanojn: syön. Varuan, kuj vaj hän pöllästyksis éj töllönnyjs, kuni
mié tiän luo lendelen. Midä-bä sijd, iče viärä!
Ruvettih vingumah kaj čakat, pöristih i kodvan rijeldih. Kuj iélleh
hejl olla neveža-kondién ke. Ni konza vié éj ollut suol sen mojsta
strašnojda šumuo. Vinguttih, vinguttih i rešittih ajua kondié iäre
suol päj.
- Anna mänöy iččeh luo kodih, "meččäh, sié i maguau. A suo on
miän... Vié tuatot i diédot miän täs samazes suos élettih. Yksi vanha
staruhane Komariha oppi soviétujja, jättiä kondié spokojah: andau
hänel viruo, a konza kylläl maguau, iče lähtöy: no häneh kuj kajkin
tartuttih, čto gorjaššu odva vaj éhti pejttiäkseh.
- Lähtemmä, vellet! - rängyj kajkkié énämmäl Komar Komarovič hänel
ozutamma...
Lähtiéttih Komar Komarovičan jäl'geh lendämäh čakat. Lennetäh i
vingutah muga, čto daže ičelleh strašno liéni. Tuldih, kačotah, a
kondié viruu i éj ni lijkahtaje.
- Nu, mié muga i sanojn: kuoli gorja pöllästyksis! - leyhki Komar
Komarovič - daže žiäli vähäzel on, näettä mijttune ravié kondié...
- Ka ved' maguau hän, vellet! - vingahtih piéni čakka kulujne, mi
lendi juuri kondién nenän luo i vähäs éj puuttunut nenäh kuj for-
točkah.
- Ah, hujjutoj! Ah, bessovestnoj! - vingahtettihes kajkin čakat kerras
i nostettih suuri šumu.
Vijzi sadua čakkua mädžöndi, suan čakkua lajnoj i iče maguau, kuj
budto ni mis midä ni ollut éj... A Miša maguau ičekseh da vaj nenäl
viheldelöy.
- Hän lajtteleh, čto maguau! — rängähti Komar Komarovič i lähti
lendämäh kohti kondiéh. - Vot Mié hänel sejčas ozutan... Éj, diädö,
rojheze lajteltakseh!
Kuj lendi Komar Komarovič, kuj tartuu omal pitkäl nenäl kohti mustah
kondién nenäh, Miša muga i hyppäj. Näykkäj käbäläl neniä vaste, a
Komar Komaroviččua kuj ni ollut éj.
- Midä, diädö, éj—go ole miél'dä myöte? - vinguu Komar Komarovič.
- Mäne iäre, éj-ga pahembi liénöy... Mié nygöj én ole yksin, Komar
- Komarovič - Pitkä Nenä, a miun ke tuldih vié diédo Komariša - Suuri
- Nenä i Nuorin velli Komariška - Pitkä Nenä! Mäne iäre, diädö!...
- A mié én lähte! - rängähtih kondié, istuuduen taga käbälil. - Mié
tejdä kajkkié mädžöjtän!
- Oj, diädö, tyhjiä leyhkät...
Opjat' lendi Komar Komarovič i opjat' tartuj kondiél juuri sil'mäh.
Mörähtih Kondié kibiés, tresni iččiédäh turbua vaste käbäläl i opjat'
käbäläs ni midä, vähäs kynnel ičelleh sil'miä éj kiskonut. A Komar
Komarovič lendelöy Kondién korvan luo i vinguu:
- Mié siun syön, diädö!...
Čijsto tuskevuj Miša. Murdi yhteh juurilojn ke kogo kojvun i rubej
kolottimah sil čakkoj. Muga i piästäy täyves käjs. Löj, löj... daže
väzyj, a ni yhtä tapettuo čakkua éj ole, kaj lennelläh hänen piäl i
vingutah. Otti silloj Miša jugién Kiven i työndi sil čakkojh. Yksikaj
ni midä tolkuo éj ole.
- Midä, otit, diädö! - vinguj Komar Komarovič. - A vse-taki mié siun
syön... Hätken-go, vähän-go sražajččijhes Miša čakkojn ke, vaj šumuo
oli äjjä. Lojtos kuuluj kondién mörineh. A min verran hän puuloj
nyhti, min verran kivilöj murdi! Yhtä hänel himojtti, puuttuo
énzimäjzeksi Komar Komaroviččah: ved' juuri korva tyves lendelöy, a ku
tresniu kondié käbäläl i tuas ni midä, vaj kajken turvan ičelleh vereh
sah rijboj.
Väzyj jäl'gimäj Miša. Istujhes taga käbälil, hirnuj i keksi uuven
štuukan: davaj viérettelemähes hejnikkyö myöte, čtoby mädžöjttiä kaj
čakojn tsarstva. Viérettelijhes, viérettelijhes Miša, odnako i täs ni
midä éj rodinuhes, a vaj vié énämmäl hän väzyj. Silloj kondié pejtti
oman turvan sammaleh, - rodih vié pahembi. Čakat tartuttih kondién
händäh. Sovsem uravuj kondié.
- Vuotakkua, vot mié tejl annan! - mörizi hän muga. Čto vijel virstal
hänen iäni kuuluj.
- Mié tejl ozutan štuukan... Mié... mié... mié...
Hillettih Čakat i vuotetah, midä liénöy. A Miša nouzi kuj akrobatta
puuh, istujhes kajkis järiémbäl oksal i mörizöy:
- Tulgua nygöj miun luo!.. Kajkil nenät katkon!
Tryhkähtettihes čakat nagruo hojkkazil iänil i hypättih kondiéh ojgiéh
kajkel vojskal. Vingutah, pyöritäh, tungevutah. Toraj, toraj Miša,
lajnoj huolettah suan palua čakkojn vojskas. Rygivyj, da kuj langiéu
oksas päj, kuj huavo... Nouzi, kubahutti satatettuo bokkua i sanou:
- Nu midä, otitta? Näjttä, kuj mié näbiéh puus päj hypin?
Vié hiénommil iänil ruvettih nagramah čakat, a Komar Komarovič muga i
trubiu:
- Mié siuda syön... Mié siuda syön... syön, syön!
Čijsto väzyj kondié, loputtih väet, a suos päj iäre lähtié hujgié.
Istuu hän taga käbälil i vaj sil'mil lipettäy. Piästi händä bedas
löttö. Hyppäj hän mättähän al, istujhes taga luappazil i sanou:
- On tejl, Mihail Ivanovič, himuo iččié bespoksié sudre... Äl'giä työ
nualojh čakka-raskojh obrašajkkua vnimanijua. Éj maksa.
- I totta éj maksa, jo ihastuj kondié. - Mié muga vaj... Tuldahes vaj
hyö miun pezäh, silloj mié hejdä... mié... mié...
Kuj punaldah Miša, kuj lähtöy juoksemah suospäj iäreh, a Komar
Komarovič Pitkä Nenä lendäy jälles i rängyy:
- Oj, vellet, Piékkiä! Pagiéu kondié... Piékkiä!
Keräyvyttih kaj čakat, soviétujttihes i rešittih: Éj maksa! Anna hän
mänöy, - ved' suo-se jäj mejl!
-------------------------------------------------------
SUARNA VOROBEJ VOROBEIČAH, JORŠ JORŠOVIČAH I VESSELÄH TRUBOČISTAH
JAŠAH NÄH
Vorobej Vorobeič i Jorš Joršovič élettih hyväs sovus. Joga päjviä
kezäl Vorobej Vorobeič lendi joven luo i rängyj:
- Éj, velli, terveh! Kuj élät?
- Ničego, élämmä hilljakkazin, - vastaj Joršovič. - Tule miun luo
gostih. Miul, velli, syvis kohtis on hyvä. Vezi sejzou hilljah, kajken
mojsta vezi hejniä mi vaj pidänöy. Gostitan siuda lötöjn mähännäl,
čyöttölöjl, vezi kozjavkojl.
- Passibo, velli. Suuren himon ke tulizin siun luo gostih, ga vettä
varuan. Parembi už sié lennä miun luo gostih levon piäl... Mié siuda,
velli, gostitan marjojl, — miul on täyzi sadu, a jälles suamma lejbä
kuoruon, i kagrua, i suaharié, i élävän čakan. Sié ved' suvajčet
suaharié?
- Mittyjne se on?
- Valgié semmojne.
- Kuj mejl valgiét kivyöt joves?
- Vot. A otat suuh - magié. Siun kivyttä ét syö. Läkkä lennämmä sejčas
levol!
- Éj, mié én malta lennellä, da i tupehtun vozduhas. Vot parembi läkkä
yhtes vettä myöte ujdamah. Mié siul kaj ozutan...
Vorobej Vorobeič opitteli käyvä vedeh, - polveh sah mänöy, a iélleh
varajtuttau. Muga-se vié upota vojbi! juohes Vorobej Vorobeič puhtasta
jogi vettä, a räkki päjvinä kus-tahto madalal kohtal kezojn kyl'böy,
čijstiy sulgajzet i opjat' omal levol. Voobše hyö hyvin élettih i
suvajttih paista kajkenmojzih diélolojh näh.
- Kuj-ba se siul éj nadoejče ajvin vejes istuo? - puaksuh udivljajččih
Vorobej Vorobeič. -Märgä ved' on vees, vié prostudittos...
Jorš Joršovič omah očeredih udivljajččihes:
- Kuj, velli, siul éj nadoejče lennellä?
Näet kuj räkki olettelou päjväzen pajstos: kerras tupehtut. A miul
ajvin on vilujne. Yjdele ičekseh, min vaj tahtot. Kačot, kezäl kajkin
miun luo vedeh tungevutah kezojl... A levon piäl siun luo ken lähtöy?
- I vié kuj käyväh, velli!.. Miul on hyvä prijuatelja - Jaša
Trubočista. Hän ajvin miun luo gostih kävyy. I vesselä sen mojne
trubočista, ajvin pajoloj pajattau. Čijstiy trubié, a iče
pajattelou. Da vié istuvuu vergulauval huogavumah, suau lejbiä palan i
syöy, a mié palazié keräjlen. Hengi hengeh élämmä. Mié ved' tože
suvajčen vesseliékseh.
Prijuateljojl i neprijatnostit oldih počti yhten mojzet. Primiéraksi,
talvi. Kuj kyl'mi ozatoj Vorobej Vorobeič! Už, mittuzié oletteli
viluloj päjvié! Ozuttijhes, čto kogo hengi on valmis
kyl'mämäh. Pörhistyy Vorobej Vorobeič, käbristäy iččeh al jallati
istuu. Yksi vaj i oli piäzendä - tungevuo kunne-tahto trubah i
vähäjzel lämbiékseh. No i sijd on beda. Yhtel kerdua Vorobej Vorobeič
vähäs éj hävinnyt oman prijuateljan-trubočistan Periä. Tuli trubočista
da kuj hejtäl'däy trubah oman čugunahizen gijrjan vastan ke, - vähäs
piädä éj murendanut Vorobej Vorobeičal. Hyppäj hän truvas päj, ynnäh
noves, pahembi trubočistua, i kerras čakkajljuahes:
- Sié tämä midä že ruat, jaša? Tälleh ved' i surmah sah vojbi
tappua...
—A mié mis tiézin, čto sié truvas istut?
Iélleh päj ole miélevembi... Olis-go hyvä, esli mié olizin siul
piälakkua vaste tujkannut čugunahizel gijrjal?
Jorš Joršovičal talvi ajgojh tože oletteli éj kebié. Hän tungijhes
kunne-tahto syvembäh pyöhtiéh i sié nukkuj kogo päjvät. I pimié, i
vilu, i éj himojta lijkkuo. Érähičči hän ujdi avannon luo, konza
kuččuj händä vorobej Vorobeič. Lendäy avannon luo vettä juomah i
rängähtäh:
- Éj, Joršovič, olet-go hengis sié?
- Hengis... - unehizel iänel vastuau Joršovič - vaj ajvin vié muata
himojttau. voobše éj ole hyvä. Mejl kajkin muatah.
- I mejl tože éj ole parembi, velli! Midä luait, pidäy tirpua... Už,
mijttyjne vihajne tuuli olettelou!.. Tiä, velli, ét ujnuo... Mié
ajvin yhtel jallal hypin, čtoby lämmitä. A rahvas kačotah i paistah:
"Kačokkua, mittune vesselä čirkune!" Ah, Kuj vaj teriämbi tulis
lämmin! da sié jo opjat', velli, Maguat?
A Kezäl opjat' omat-že neprijatnostit. Kerran haukka virstua kaksi
ajoj Vorobej Vorobeiččua jälles, i se odva vaj éhti pejttiäkseh jogi
šarejkkoh.
- Oh, odva élävänä piäzin! - pidi hän žualobua Joršovičal, odva
hengittäen. - Vot on razbojnikka-se! Čut'-čut' éj tavannut, a silloj
mujstele, kuj kučuttih.
- Tämä miän hauvin nyttyöh, - utešajčči Jorš Joršovič. - Mié seže én
ammuj, čut'-čut' én puuttunut hänel kidah. Kuj hyppiäy miun jäl'geh,
kuj tulen išku! A mié ujdelin tojzién kalojn ke i duumajčin, čto vees
viruu halgo, a kuj tämä halgo hyppiäy miun jälles... Mintäh vaj nämä
hauvit életännöy? Udivljajčemmos i én voj éllendiä".
- I mié tože... Tijjät, miul ozuttuateh, čto konza-tahto énne haukka
oli haugina, a haugi oli haukkana. Yhtel sanal - razbojnikat.
Da, muga élettih da oldih Vorobej Vorobeič i Jorš Joršovič, kyl'mettih
talvilojn ajgah, ihasteldihes kezil; a vesselä Jaša Trubočista čijsti
omié trubié i pajatti pajoloj. Jogahizel oma diélo, omat ihastukset i
omat pahat miélet.
Yhtel kerdua kezäl, trubočista loppi oman ruavon i lähti jogeh päj
pezemäh ičes nogiloj. Astuu da vihel'delöy, a täs kuulou - strašnoj
šumu. Mi sié sluččijhes? A joven piäl linnut muga i punotahes: i
sorzat, i hanhet, i piäsköjt, i bekasut, i varojt, i golubajzet.
Kajkin šumitah, rängytäh, nagretah, - ni midä ét razberi.
- Éj, työ, mi rodih? - rängähtih trubočista.
- A vot i sluččhes... - čilkahti bojkoj sinička. - Mojne kumma, Mojne
kumma rodih!.. Kačahta, midä miän vorobej Vorobeič ruadau... Ynnäh
uravuj. Sinička rubej nagramah hiénozel-hiénozel iänel, viuhkaj
händäzel i nouzi joven piäl. Konza trubočista tuli joven luo, Vorobej
Vorobeič muga i karahtih hänen piäl. A iče strašnoj mojne: njuokka
avattu, sil'mät paletah, kaj sullat törhistyttih pystyh.
- Éj, Vorobej Vorobeič, sié tämä midä, velli, tiä šumit? - kyzyj
trubočista.
- Éj, mié hänel ozutan! - rängyj Vorobej Vorobeič, typehtyen jarostis.
- Hän vié éj tijja, mittune mié olen. Mié hänel ozutan, prokljuatojl
Jorš Joršovičal! Hän rubiéu miuda mujstelemah, razbojnikka...
- Älä händä kuundele! - kirgaj vees päj trubočistal Joršovič. - Kaj-se
hän kiélastelou.
- Mié Kiélastelen? - rängyj Vorobej Vorobeič. - A ken čyötön löydi?...
Mié kiélastelen? Razvane Mojne čyöttö! Mié hänen rannal kaivojn...
Min vägié panin... Nu, tabajn hänen i kannan kodih, omah pezäh. Miul
on pereh, - miul pidäy syömistä kandua... vaj pörähtimmös mié joven
piäl čyötön ke, a prokljuatoj Joršovič - čtoby händä haugi lajnuos! -
kuj rängähtäh: - "Haukka!". Mié pöllästyksis rängähtimmös, čyöttö
pakuj vedeh, a Jorš Joršovič hänen i lajnoj... Kučutah kiélahuoksi?!
I haukkua ni mijttymiä éj ollut.
- Midä že, mié šuutijn, — ojgustelih Joršovič. - A čyöttö
dejstvitel'no, oli ylen magie.
Jorš Joršovičan ymbäri keräydyj kajken mojsta kalua: särrit, karasit,
ahvenizet, maljavkat, - kuunnellah i nagretah. Da, hyvin šuutti Jorš
Joršovič oman vanhan prijuateljan piäl! A vié kummemmin oli, konza
Vorobej Vorobeič zavodi toran hänen ke! Muga i karahteliéteh, muga i
karahteliéteh hänen piäl, a suaha ni midä éj voj.
— Juutu sié miun čyötöl! — čakkajlijhes Vorobej Vorobeič. —"Mié tojzen
ičel löyvän. A abiéda on se, čto Joršovič muanitti miun i miun-že piäl
vié i nagrau. A mié vié händä ičen luo levol kučujn... Hyvä
prijuatelja, ét midä sano. Vot i Jaša Trubočista sen tože sanou...
Myö hänen ke tože sobuh élämmä i tojčči daže yhtes syömmä: hän syöy -
a mié lejbä suuruksié keräjlen.
- Vuotakkua, vellet, tämä samane diélo pidäy rassudié, - sanoj
trubočista. - Annakkua vaj miul énzimäj pestäkseh... Mié sovestié
myöte razberin tiän diélon. A sié, Vorobej Vorobeič, nygöj kodvajzeksi
uspokoje.
- Miun diélo on ojgié, Midä-bä miul bespokojjakseh? - rängyj Vorobej.
- A vaj mié ozutan Joršovičal, kuj miun ke šuutkié šuuttié...
Trubočista istujhes randazel, Pani rinnal Kiven piäl uzlajzen oman
murginan ke, pezi käet i sil'mät i lasketti:
- Nu, vellet, nygöj rubiémma suuduo pidämäh... Sié, Jorš Joršovič,
olet kala, a sié, Vorobej Vorobeič, olet lindu. Muga-go mié Pagizen?
- Muga! Muga!— rängähtettihes kajkin i kalat, i linnut.
- Rubiémma pagizemah iélleh! Kalal pidäy éliä vees, a linnul -
vozduhas. Muga mié pagizen? Vot... A čyöttö, primiéraksi, éläy muas.
Hyvä. Nygöj kaččokkua... Trubočista avaj oman uzlajzen, Pani kiven
piäl palan rugehista lejbiä i sanoj:
- Vot kaččokkua: Mi tämä on? tämä on lejbä. Mié sen zarabotajčin, i
mié sen syön: syön i vettä juon piäl. Vorobej Vorobeič kajvoj
muas čyötön, značit, hän sen zarabotajčči, i, značit, čyöttö hänen...
- Pozvolikkua, djadjajne... - kuuluj linduloin joukos hiénojne iäni.
Linnut éjstyttih i laskiéttih édeh bekasik-pesočnikkua, kudaj läheni
trubočistan luo omil hoikkazil jalgazil.
- Diädö rukka, tämä éj ole tozi...
- Mi éj ole tozi?
- Da ved' čyöttöjzen-se mié löyvin. Vot kyzykkiä sorzié, - hyö nähtih.
Mié hänen löyvin, a čirkujne karahtih i varrasti.
Trubočista ällistyj. Diélo vyjdi sovsem toizin.
- Kuj-ba tämä nenga? - burbetti hän, keräydyen myslilojn ke. - Éj,
Vorobej Vorobeič, sié tämä midä-bä, toziéh, - kiélastelet?
- Tämä én mié kiélastele, a bekas kiélastelou. Hän pagizi yhtessäh
sorzién ke...
- Mi ollou éj se, velli... hm... da! Tiéttäväne, čyöttö on tyh'ja
diélo; a vot vaj éj ole hyvä varrastella. Muga mié pagizen? Da.
- Ojgiéh! Ojgiéh! - yhtes opjat' rängähtettihes kajkin. - A sié yksikaj
rassudi Joršovičua Vorobej vorobeičan ke. Ken hejs on ojgié? Mollemmat
šumittih, Mollemmat torattih i kajkkié nostatettih.
- Ken ojgié? Ah, työ, ozornikat, Jorš Joršovič i Vorobej Vorobeič!
Toziéh, ozornikat. Mié mollembié tejdä i nakažin primiéraksi. Nu,
terväzeh miriyvykkiä!
- Verno! - yhtes rängähtettihes kajkin.
- Anna miriyvytäh.
- A bekasik-Pesočnikkua, kudaj truudijhes čyötön Suaes, mié syötän
lejbä suuruksil, - rešši trubočista. - Vot kajkin i rojttaheze
dovol'noit.
- Otlično! - tuas rängähtettihes kajkin.
Trubočista jo ojendi käen lejbäh, a lejbiä jo éj ole. Kuni trubočista
rassuždajčči, Vorobej Vorobeič éhtij sen varrastua.
- Ah, razbojnikka! Ah, pluutta! - vozmuš'ajdihes kaj kalat i kaj
linnut.
I kajkin hypättih tabuamah varrastajua. Lejbä kannikko oli jugié i
Vorobej Vorobeič éj vojnut lojtos sen ke lendiä. Händä tavattih juuri
joven piäl. Hypättih vargahan piäl suuret i pienet linnut. Zavodijhes
tovelline svalka. Kaikin mugai riuhtotah, vaj lejbä palazet jogeh
lennetäh, - a jälles i lejbä kannikko lendi tože jogeh. Sid sih
tartuttih kalat. Zavodijhes tora kalojn i lindulojn välil. Palajziksi
reviteldih kaj kannikko i kaj palazet syödih. Ni midä éj jiänyt
kannikos. A Konza kannikko oli syödy kaj, kajkin tostettihes i kajkil
liéni hujgié: aettihes varrastajan vorobejn jalles, a dorogal iče
syödih varrastettu kannikko. A vesselä Jaša Trubočista istuu randazel,
kaččou i nagrau. Už ylen kummakasti kaj vyjdi. Kaj lähtiéttih hänes
iäre, jaj vaj yksi bekasik-pesočnikka.
- A sié midä-bä ét lennä tojzién jalles? - kyzyy trubočista.
- I mié lendäzin, diädö rukka, ga kazvol olen piéni. Varuan, čto
suuret linnut njuokitah.
Tuli randah Aljonuška, rubej kyzymäh vesseläl Jaša Trubočistal, midä
tiä sluččijhes, i tože nagroj.
- Ah, mittymät miélettömät ollah kaj hyö, i kalazet, i linduzet! A
mié olizin jaganut kaj čyötön, i lejbä kannikon, i ni ken éj olis
rijellyt. Éj ammujn mié javojn nellä juablokkua. Tuatto toj nellä
juablokkua i sanou:
- Jua puolekkah miul i Lizal". - Mié i javojn kolmeh čuastih: yhten
juablokan annojn tuatol, tojzen - Pizal, a kaksi otin ičelleni.
-------------------------------------------------------
SUARNA VAROIN MUSTAH PIÄHYÖH I KELDAIZEH KANARBIKA LINDUZEH NÄH
Istuu Varoj kojvul i kolistau nenäl oksua vaste: hlop-hlop. Čijsti
nenän, kaččelih ymbäri da kuj kruakahtau:
- Kapp!... Kapp!...
Ajjan piäl nukkuja Vas'ka-kazi pöllästyksis vähäs éj langennut i
rubej burbettamah:
- Kačo kuj siuda piéksäy, musta piä! Andau že ved' jumala semmojzen
kerojhuon! Mil ihastelettos-se?
- Ole päjvilleh! Éj miul ole jouduo, min go ét näe? Ah, kuj éj ole
jouduo! Kapp-kapp-kapp!.. I ajvin vaj diélot, da diélot.
- Väzyjt, gorjajne! - rubej nagramah Vas'ka.
— Ole iänettä, ležeboka! Sié vot kaj bokat läbi virujt, sen vaj i
tijjat, čto päjväzen pajstos lämmitelläkseh, a Mié-se huomnekses sah
pokojda én tijja: kymmenel levol istujn, puolen linnua lendelin, kaj
čuppuzet i čugelojzet kaččelin. A vié vot pidäy kolokol'njah
lennäldiä, rynkal kävähtellä, ogorodojs kajvahtua... Da midä mié siun
ke tyh'jah ajgua mänetän, éj miul jouduo ole! Ah, kuj éj ole jouduo!
Kolljaj Varoj jal'gimäzen kerran njuokal oksua vaste, hypästih i vaj
tahtoj Pörähtiä lendoh, kuj kuulisti strašnojn rängehen. Lendi suuri
parvi čirkuzié, a hiän iés lendi mijttune-liéne piéni keldane lindune.
- Vellet, pidäkkiä händä!... oj, pidäkkiä! - vinguttih čirkujzet.
- Midä tämä on? Kunne? - rängähtih Varoj, hypäten čirkuzil jalles.
Viuhkahutti kerdua kymmenizen Varoj sijbilöjl i tabaj čirkuzién
parven. Keldajne lindujne keräj jal'gimäjzet väet i hyppäj piéneh
saduzeh, kus kazvettih sirenit, smorodinat i tuomen puut. Hän tahtoj
pejttiäkseh händä jal'geh ajais čirkuzis. Tungevuj keldane lindune
tuhjon al, a Varoj jo on sit kuj sit.
- Sié ken semmojne olet? - kruakahti hän.
Čirkuzet muga kerras i hypättih tuh'joh, kuj budto ken lykkäj kobran
hernehtä sen piäl. Hyö vihavuttih keldazen linduzen piäl i tahtottih
händä njuokkié.
- Miksi työ händä obižajčetta? - kyzyj Varoj.
- A miksi hän on keldajne? - vingahtettih kajkin kerras čirkuzet.
Varoj kačahtih keldajzeh linduzeh: todeh, kaj keldajne, - mutkaj piäl
i sanoj:
- Ah, työ, ozornikat!... Ved' tämä vovse éj ole lindu! Razve tuon
mojzet linnut oletellah? A, vpročem, kabrastukkua vaj iäres! Miul
pidäy paista tämän čuuvon ke. Hän vaj hejtteleh linnuksi.
Čirkuzet vié énämmäl vihavuttih, ruvettih vingumah, čiyčettämäh, a ét
midä luai - pidäy kabrastuo. Varojn ke Paginat on lyhyöt: muga
näykkiäy nenäl, čto i hengi iäres. Čirkujzién ajahuo, rubej Varoj
kyzelemäh keldajsta lindujsta, kudaj jugiésti hengitti i
žiälöjttävästi kaččoj omil mustil sil'mäzil.
- Ken sié semmojne olet? - kyzeli Varoj.
- Mié olen Kanarejka.
- Kačo, älä muanittele, a éj-ga paha liénöy. Kuj én piädynyjs mié,
silloj čirkuzet olis njuokittu siuda.
- Toziéh, mié olen Kanarejka.
- Kus päj sié otittos?
- A mié élin Kletkas. - Kletkas mié i rodijmos, i kazvojn i élin. Miul
ajvin himojtti lennellä, kuj i tojzet linnut. Kletka sejzoj ikkunal, i
mié ajvin kačojn tojzih linduzih. Hejl oli sié vesselä, a kliétkas
mojne ahtas! Nu, Aljonuška tyttöne toj čuaškazen veen ke, avaj kletkan
uksuon, a mié i piäzin. Lendelin, lendelin komnattua myöte, a jalles
fortočkah i pagejn.
- Midä že sié ruavojt Kletkas?
- Mié hyvin pajatan...
- Nu - ka, pajata!
Kanarejka pajatti. Varoj pajnoj piän bokkah päj i udivijhes.
- Sié tädä kučut pajatannaksi? Ha-ha! Miélettömät že oldih siun
izännät, esli syötettih tuon mojzes pajatannas. Esli ku syöttiä kedä,
tovellista linduo, kuj, primiéraksi, miuda. Vaste kuj kruakahutin, ga
Vas'ka pluutta vähäs ajjas päj éj langennut. Vot tämä on pajatanda!...
- Mié tijjan Vas'kan. Kajkis struašnojn zviéri on! Ajjan kerdua hän
hijvoj miän kletkan luo. Sil'mät vihannat, muga i paletah, ojendau
kunnet...
- Nu, kel hän on strašnoj, a kel i éj.
Pluutta hän on suuri - se on tozi, a varattavua ni midä éj ole. Nu, da
täh näh pagizemma tojčči, a mié yksikaj én usko, čto sié olet
tovelline lindu.
- Toziéh, tjoutazeni, mié olen lindu, täyvelleh lindu. Kaj kanarejkat
ollah linnut.
- Hyvä, hyvä, näemmä... A vot kuj-ba sié élämäh rubiét?
- Miul äjiä éj pié: érähié juväzié, suaharié palane, suharika - vot
mié i kylläne.
- Näet mijttune barynja! Nu, suaharitta vié élät, a juviä kuj-tahto
löyvät voobše sié miuda miélytät. Tahtot éliä yhtes? Miul kojvus on
hyvä pezä.
- Passibo. Vaj vot čirkuzet...
Rubiét miun ke élämäh, ni ken i sormel éj ruohti lekahuttua. Éj vaj
čirkuzet, a i pluutta Vas'ka hyvin miun harakteran tiédäy. Mié én
suvajče šuuttié.
Kanarejka kerras virkistih i lähti yhtes Varojn ke lendämäh. Midä-bä,
pezä on hyvä, esli -gu vié olis Palane suaharié, da suuharine...
Ruvettih Varoj i Kanarejka élämäh yhtes pezäs. Varoj hot' i suvajčči
burbettua, no éj ollut vihajne lindu. Suamojna suurena nedostatkana
hänen harakteris oli se, čto hän kaikil zavidujčči, a iččiédäh lugi
obižennojksi.
- Nu, mil ollah paremmat miuda miélettomat kanat? A hejdä syötetäh,
uhaživajjah hejs ymbäri, hejdä vardejjah, —-kiélitteli hän
Kanarejkal. - Tože vot ottua golubazet... Mimmojne hejs tolku on, a
yksikaj net-net daj lykätäh kobrane kagrua. Tože miéletöj lindu... A
vaj mié tahton lendiä, miuda kerras kajkin i ruvetah niškah
ajamah. Viksi-go tämä on hyvä? Da vié jallel päj kirotah: "Éh, sié,
Varoj!" A sié dogadijt, čto mié olen parembi i čomembi tojzié?
Sanomma, čto iččeh näh éj pié tädä pajsta, a zastuavitah iče. Éj-go
ole tozi? Kanarejka soglassijhes kajken ke.
- Da, sié olet suuri lindu!
- Se—bä se i on. Piétäh hän popugajloj kliétkojs, uhaživajjah hejs
ymbäri, a mil popugaj on parembi miuda? Muga, kajkis miéletöjmbi
lindu. Sen vaj i tiédäy, čto rängyö da burbettua, a ni ken éllendiä éj
voj, mih näh burbettau. Éj-go ole tozi?
- Da, mejl tože oli popugaj i kajkil ylen nadoedajčči.
- Da vähä-go on i tojzié tämän mojzié linduloj, kudamat életäh
mänetijja miksi? Primiéraksi, skvortsat, lennetäh kuj uravunuot, éj
ole tiéduo kus-päj, életäh kezä i opjat' lähtiétäh. Piäsköjt tože,
sinitsat, solovejt, da vähä-gö mojsta driänié kerävyy! Ni yhtä vagavua,
tovellista linduo... vaj vähäzel vilul löngiäy, kajkin i ruvetah
pagiémah, kunne sil'mät kačotah.
Putilleh, varoj i Kanarejka tojne tojsta éj éllennetty. Kanarejka éj
éllendänyt tädä élosta voljas, a Varoj éj éllendänyt élosta
nevoljas.
- Neužto tejl, tjouta-rukka, ni konza ni ken juväjstä éj lykännyt? -
udivljajččihes Kanarejka. - Nu, yhtä juväjstä?
- Min mojne sié olet miéletöj! Mittuzet täs juväjzet! Sidä vaj i kačo,
čtob'l ken savakol libo kivel éj tappajs. Ihmizet ollah ylen vihaizet.
Jal'gimäjzen ke Kanarejka ni kuj éj vojnut soglassiékseh, sentäh ku
händä ihmizet syötettih. Vojbi olla, tämä Varojl muga
ozuttuateh. Hotja jalles paj, Kanarejkal tuli ičelleh ubediuduo
ihmizién vihas. Yhtel kerdua hän istuj ajjan piäl, kuj kerras piän
piäl lendi vihellyksen ke jugié kivi. Uuliččua myöte matkattih
škol'nikat, Nähtih ajjan piäl istujua varojda; kuj-ba éj häneh työndiä
kivel?
- Nu midä, nygöj näjt? - kyzeli Varoj, nostuo levol. - Vot kajkin hyö
ollah semmojzet, nämä ihmizet-se.
Možet, työ hejl mil-tahto satatitta, tjouta- rukka?
- Vovse ni mil. Muga prosto vihatah. Kajkin miuda éj ni sil'mis vojja
nähtä.
Kanarejkal liéni žiäli ozattomua Varojda, kudamua ni ken éj
suvajnnut. Muga ved' ni éliä éj sua. Vragua oli kylläl. Primiéraksi,
kaži Vas'ka... Min mojzil vojhizil sil'mäzil hän kaččoj kajkkih
lindujzih, hejttelijhes maguajaksi, i Kanarejka nägi omil sil'mil, kuj
häj tembaj pikkarazen, nerottoman čirkuzen - vai luuhuot radžistih i
sulgazet lennettih. Uh, kuj on strašno! Sit haukat - tože hyvät:
ujdelou vozduhas, a sijd kuj kivi langiéu mijttymäh-tahto
neostorožnojh linduzeh. Kanarejka tože nägi, kuj haukka kandoj kanan
pojgua. Vpročem, Varoj éj varannut ni kažiloj, ni haukkoj, i daže iče
éj ollut vastah zakussié piénel linduzel. Énzimäj Kanarejka täl éj
uskonut, sih sah kuni éj nähnyt omil sil'mil. Kerran hän nägi, kuj
čirkkuzet kogo parvel aettih Varojda. Lennetäh, vingutah,
rädžistah. Kanarejka ylen äjjal pöllästyj i pejttijhes pezäh.
- Anna, anna! -vinguttih čirkkuzet, lennellen varojn pezän piäl -
Mi-bä tämä mojne? tämä on razboj!
Varoj čuglahtih omah pezäh i Kanarejka užasan ke nägi, čto hän toj
kynzis kuolluon, ynnäh verevynyön čirkujzen.
- Tjouta-rukka, midä työ ruatta? —
- Ole vajkkane! — šihahti Varoj.
Hänel sil'mät oldih strašnojt, muga i losnitah. Kanarejka pöllästykses
pani sil'mät umbeh, čtoby éj nähtä, kuj Varoj rubiéu revittelemäh
ozattomua čirkusta. Ved' muga že hän i miuda konza-tahto syöy,
duumajčči Kanarejka.
No Varoj, zakussihuo, joga kerdua liéni luaskavemmaksi. Čijstiu nenän,
istuhes paremmin kunne-tahto oksal i magiésti nukkuu. Voobše, kui
primiétti Kanarejka, tjouta-rukka oli ylen suuri syömäri i ni mil éj
briézgujnnut.
Se lejbiä kuoruon kandau, se hapannutta lihua palazen, se
mijttymié-tahto objoedkoj, kudamié hän éčči pomojnolojs
hauvojs. Jal'gimäjne oli ljubimoj Varojn zanjatija, i Kanarejka ni kuj
éj vojnut éllendiä, mi hyvyjzié on kajvellakseh pomojnojs
hauvas. Vpročem, trudno oli i viärittiä Varojda: hän söj joga päjviä
sen verran, min verran éj syödäjs kaksikymmendä kanarejkua. I kaj
Varojn zabotta oli vaj syömizeh näh. Istuhes kunne-tahto levol i
kaččelou. Konza Varojl ičelleh oli laškus éččié syömistä, hän hejttyj
vijzahuksih. Nägöy, kuj čirkkuzet midä-tahto piéksetäh, kerras i
hyppiäy. Budto kuj lendäy sijričči, a iče rängyy täyttä kidua:
- Ah, miul éj ole jouduo!.. Ni vovse éj ole jouduoh.
Lendäy, koppuau sualehen, sen i nähtih.
- Ved' tämä éj ole hyvä, tjouta-rukka, kiskuo tojzil, - lasketti
kerran vozmušjonnoj Kanarejka.
- Éj ole hyvä? A esli miul ajvin syyvä himojttau?
- Tojzet tože tahtotah.
- Nu, Tojzet iče ičes piétäh huolda. Se ved', tejdä, niéženkoj
kliétkoj myöte syötetäh, a mejl kajkil ičel pidäy suaha da i muga, -
äjjago siul, libo čirkuzel pidäy? Söjt vähäjzen juvié, i kylläne
kajken päjvän.
Kezä mäni nägemättä. Päjväne liéni kuj budto vilumbi, a päjvä -
lyhembi. Zavodittihes vihmat, puhaldelemah vilu tuuli. Kanarejka
čuvstvujčči iččiédäh kajkis ozattomaksi linnuksi, osobenno, konza
vihmuj. A varoj kuj budto ni midä éj ni näe.
- Midä-bä sijd, ku vihmuu? - udivljajččihes Hän. - Vihmuu, vihmuu
da i hejttäy.
- Da ved' vilu on tjouta-rukka! --Ah, kuj on vilu!
Osobenno paha oli yölöjl. Märgä Kanarejka ynnäh särizi, a varoj vié
tuskevuu:
- Vot neženka! Se-go vié liénöy, konza isköy vilu i rubiéu lunda
panemah!
Varojl liéni daže abié. Mijttyne že tämä on lindu, esli vihmua, i
tuulda i viluo varuau? Muga ved' i valgiél muailmal éj sua éliä. Hän
opjat' rubej somnevajččemahes, čto on-go hotb lindu tuo Kanarejka.
Naverno, vaj pritvorjajččiéteh linnuksi.
- Toziéh, mié olen suamoj nastojašoj lindu, tjouta-rukka! - uverjajčči
Kanarejka kyynelién ke sil'mis. - Vaj miul olettelou vilu.
- Sidä häj, kačo! Miul vaj ajvin ozuttuateh, čto sié vaj
pritvorjajčettos linnuksi.
- Én, mié én pritvorjaje.
Tojčči Kanarejka lujah duumajčči omah ozah näh. Požaluj, parembi olis
ollut jiähä kletkah. Sié on i lämmin i kyllys. Hän daže monié kerdoj
lendi sen ikkunan luoh, mil sejzoj rodnoj kletka. Sié jo istuttih
kaksi uutta Kanarejkkua i zavidujttih hänel.
- Ah, kuj on vilu! — abiéh vinguj kylmäja Kanarejka. - Laskekkua miuda
kodih.
Kerran huomneksel, konza Kanarejka kačahtih varojn pezäs päj, händä
udivij igävä kartina: Mua yön ajgah kattojhes énzimäjzel lumel, kuj
savanal. Kaj ymbäri oli valgié. A glavnoe - lumi kattoj kaj nét
juväzet, kudamil élättelih Kanarejka. Jaj vaj pihlja, no hän éj vojnut
syyvä tädä mujgiéda mar'jua. Varoj-se istuu, pihljan mar'jua da vié
kijttelöy:
— Ah, hyvä marbja on!
Olduo nälläs päjviä kaksi, Kanarejka tuli otčajanijah. Midä-bä iélleh
liénöy? Muga ved' i näl'gäh vojt kuolla...
Istuu Kanarejka i gorjujččou. A sijd i nägöy: juostih saduh nét
samajzet škol'nikat, kudamat lykittih Varojh kivel, levitettih mual
verkojne, ripojtettih magiéda lijnan siémendä i juostih iäre.
Da hyö vovse éj olla vihajzet, nämä brihačut, - ihastuj Kanarejka,
kaččoen levitettyh verkoh. - Tjouta-rukka, brihačut miul syömistä tuodih.
- Hyvä syömine, éj midä ole sanuo! - rubej burbettamah Varoj. - Sié
älä ni duumajče sinne neniä tungié. Kuulet? Kuj vaj rubiét njuokkimah
juväjzié, muga i puutut verkoh.
- A midä-bä sijd liénöy?
- A sen jal'geh opjat' istutetah kliétkah.
Rubej Kanarejka duumajmah: i syyvä himottajs, i kliétkah éj
himottajs. Konečno, i vilu i näl'gä, a yksikaj välläl éliä kunne
parembi, osobenno konza éj ole vihmua.
Monda päjviä tirpi Kanarejka, no näl'gä éj ole tjouta, soblaznijhes
primankal i puuttuj verkoh.
- Batjuški, Karaul! - abiésti vinguj hän.
Ni Konza énämbiä én rubié... Parembi näl'gäh kuolla, mi kuj uuvestah
puuttuo kletkah. - Kanarejkal nygöj ozuttijhes, čto éj muailmas ni
midä ole parembua, kuj varojn pezä. Nu da, konečno, oletteli i viluo i
näl'giä, no täyzi vällys. Kunne tahtojt, sinne i lennit. Hän daže
itkevyj. Vot tullah brihaččujzet i opjat' istutetah Händä
kliétkah. Hänen ozaksi lendi sijričči Varoj i nägi, čto diélo on
pahojn.
- Ah, sié, miéletöj!... - burbetti hän. - Sanojn ved' mié siul,
čto älä koske primankua.
- Tjouta-rukka, énämbiä én rubié.
Varoj lendi ajgojn ajjal. Brihačut jo juostih, čtoby tavata sualis, no
Varoj éhti revittiä hojkan verkon, i Kanarejka piäzi välläl.
- Ah, kuj on hyvä! - ihastelih Kanarejka, jiävittyhyö opjat' omah
pezäh.
- Sidä häj kačo, hyvä! Kačo miul! - burbetti Varoj.
Rubej opjat' élämäh Kanarejka varojn pezäs, i énämbi éj kiélitellyt ni
viluh, ni näl'gäh. Yhtel kerdua Varoj lähti sualeheh, magaj yödä
pellol, a kiändyhyö kodih kaččou - Kanarejka viruu pezäs jallat yläh.
Azetti Varoj piän bokkah, kačahtih i sanoj:
— Sanojn ved' mié, čto tämä éj ole lindu!
-------------------------------------------------------
Baju-baju-baju...
Yksi sil'mäne Aljonuškal —maguau, tojne kaččou, yksi korvane
Aljonuškal maguau,tojne kuundelou. Kaj nygöj keräyvyttih Aljonuškan
kravattizen luo: i Rohkié jänöj, i Kondié, i Čirkkune, i Varoj - Musta
Piä, i Jorš Joršovič. Kajkin täs, kajkin ollah Aljonuškan luo.
- Papa, mié kajkkié suvajčen, - šupettau Aljonuška, - Mié i mustié
prusakkoj, Papa, suvajčen.
Mäni umbeh tojne sil'mä, ujnoj tojne korvajne... A Aljonuškan kravatin
luo vesseläh vihojttau kevät hejnä, muhelojtetah kukkazet, äjja
kukkazié; golubojt, rozovojt, keldajzet, sinizet, ruskiét. Pajnuj
kravatin piäl vihanda kojvune i šupettau midä-liéne muga luaskavah,
muga luaskavah. I päjväne pajstau, i pesku keldajstau, i kuččuu iččeh
luo Aljonuškua sinine meren aldo.
Magua, Aljonuška, keriä vägyttä.
Baju-baju-baju...