P'otr Sem'onov

Voinanaiguzet lapset

voinanaiguzet.jpg
Vas'a, Pet'a, Gal'a da Okku. Vuozi 1942

Izänmualline voinu tuli Rodinjärveh ihan petties. Keskikezän syväinyöl Petroskoin bol'ničaspäi tulluh nuori Mihailu da hänen mučoi Maša havačuttih ammundah. Pertin seinih ulgonpäi kirvottih gu kivet. Hyö ei voidu puuttuo pon'ah, mi se oli. Vaiku huondeksel tiijustettih kui taloin mollembis čuris ammuttih omat Ven'an vojennoit, ku piätettih koin toizes čuras ammutah suomalazaet.

Sen tapahtuman periä Rodinjärven rahvastu nedälikse-toizekse työttih meččäh, kuni saldatat ollah kyläs. Silleh seiččeivuodehizet kaksiezet Pet'a da Okku puututtih Mikinsellän tuakse elämäh kuuzenoksis azuttuh kodah, kudai heile rodih enzimäine voinanaiguine eloisija. Lapsii mielytti mečän elaigu. Vahnembat tirpamata vuotetah mečäs eländän loppuu da kodih piäzendiä, a lapset ihastuksis juoksendellah meččiä myö, ečitäh marjua da toine tostu.

Ihan vuottamattah sinne tuldih vojennoit, kaikkii otettih mečäspäi da vietettih järilleh kyläh, kudai täyzi oli vojennoidu. Tiettäväine, lapsii ei piästetty hyppimäh pihale, a kerras vahnembien kel istutettih delegöih da viettih Nuožarveh. Sie Pet'a da Okku ylen äijäl ihastuttih gu vastavuttih Marpu baboin perehen kel da yhtenigäizen sevoittaren Vas'an kel.

Tossupiän enimii rahvahii mašinoil viettih evakkoh, kudamien joukos oldih Rodinjärviläzet sevoittaret Van'a da Fen'a. Kel oldih hevot, heile käskiettih ajua Priäžähpäi. Pet'a, Okku da topasjärviläzet Vas'a da Gal'a nygöi istuttih yhtes delegäs. Sinne heidy istutti Mihailu-tuattah, gu heil olis vesselembi da voidas yhtes elostua. Vaiku käski olla vagavah da hil'l'ah. Heijän kaksivuodehine sizäryt L'ubaine oli mamal yskäs.

Priäžäh ajettih azettelemattah, a sie elämäh pandih hyllättylöih pertilöih, gu vähilleh kai priäžäläzet jo oldih mendy pagoh. Sie joga päiviä lenneltih Suomen jeropluanat da bombittih, a radivo ilmoitti: Ilman rauhattomus! Sit rahvas kiirehel juostah sih niškoi kaivettuloih peittohaudoih da sie hyžistetäh kuni ei kuulta tostu ilmoitustu: Ilman rauhattomuksen loppu!

Sie lapsil oli mieldy myö. Hyö juoksendeltih pitkin peittohaudua vaiku ei annettu mennä sen agjoih. Suomen jeropluanat ainos vai puaksumbah da anämbäl bombittih Priäžän kyliä. Lapsil oli kielty mennä pihale. Erähän päivän mendyy kaikile käskiettih ajua iäres Priäžäspäi.

Lapsii myös istutettih yhteh delegäh da lähtiettih ajamah Petroskoihpäi. Monen yömbäristön mendyy tuldih Petroskoih. Kaikkii pandih elämäh kaksikerroksellizeh suureh puuhizeh kodih, kuspäi hyvin nägyi ylen suuri järvi. Nygöi lapset yhtes juoksendeltih sit kois ymbäri. Vahnembat jogapäiviä käydih Oniegujärven valgamola tiijustamah konzu heidy pannah baržah da vietäh poikki järves pagoh. Tata Pet'an kel käveltih linnua myö, laukois ečittih syömisty. Yhtes ylen suures "Gostinii dvor" -nimizes laukas Pet'a nägi kaikenmostu lapsien elostustu. Kaikis enimäl Pet'ua miellytti kolmerattahalline lesopiettaine, kudaman pakičči ostua. Tata kieldävyi:
- Miksebo ostammo gu olemmo ajamas heboloil. Terväh pannah baržah da vietäh merdy myö.

Erähän päivän peräs sanottih:
- Petroskoil baržah ei panna. Pidäy ajua Šoltarveh. Sie pannah baržah da vietäh järven toizele rannale.

Kaikin joukolleh lähtiettih ajamah Šoltarveh. Delegäs istujes Pet'ale mieleh juohtuttih kolmerattahallizet lesopiettazet i häi sanoi tatale:
- Tata, sinä gu olluzit ostanuh kolmerattahallizen lesopiettazen, sit nygöi minä en istus delegäs, a ajazin sil lesopiettazel dorogua myö delegän rinnal. Delegäs olis vällembi dai hevol olis kebjiembi vediä.

Tata ei vastannuh nimidä, vaiku kämmenel silitti Pet'an piälakkastu da muheloitti. Matku jatkui. Petroskoil ei voidu ostua nimittumua syömisty i nygöi kaikin oldih nälläs, erikseh lapset. Kaikis enimäl muokkaihes pikkaraine kaksivuodehine L'ubaine. Häi itkunke pokoroiččih:
- Mamaine, pane L'ubaizele suuhuoh midätahto syvvä.

Mama panou iččeh nännin L'ubaizele suuhuoh, ga sie eibo ole nimidä... L'ubaine enämbi ei voinnuh tirpua nälgiä du viluu, terväh kuoli... Kaikile rodih ylen suuri pahus da enzimäine voinanaiguine surmu... Kylät oldih loitton i vahnembat piätettih:

- L'ubastu emmo pane muah meččäh. Menemmö Šoltarveh. Sie panemmo kalmužimah. Gu jiännemmö hengih, sit rubiemmo tiedämäh, kus on L'ubaine...

Matku jatkui, a syömisty ei ole. Niken ei tiijä, kui olla ielleh, gu hil'l'akkazeh eistytäh edehpäi. Hevot ei olla nälläs gu niilöi azetellah tien viereh syömäh heiniä, a lapset odva hengis virutah delegöis... Ei suannuh smiettie viego hätken jatkuu nengoine muokku. Ga ihan vuottamuttah mečäspäi tiel jiävittihes saldatat tundemattomis harmualois sovis lesopietoinke. Hyö ruttoh tavattih suičis hevot. Net oldih Suomen armien saldatat.

Enzimäizes delegäs istui tata. Saldatat suomekse koval iänel kirrattih:
-Työ kunnebo ajatto?!

Tata pöllästyi, ga ku vähäzel tiezi suomekse, koval iänel karjalakse vastai
: - Myö olemmo menemäs pagoh!
- Kesbopäi pagietto? - kyzyi saldattu.
- Tiettäväine, suomelazispäi, - varatessah vastai tata.

Suomelazet lohkahtattihes nagruo da vastattih:
- Nygöi työ etto piäze pagoh, gu oletto suomelazien käzis. Parembi kiänäkkiä hevot järilleh. Paginua myö työ karjalazetgo oletto?
- Karjalazet, - vastai tata.
- Sit mengiä omih kodiloih, - nevvottih vojennoit, piästettih hevot da lähtiettih ajamah ielleh Šoltarvehpäi.

Rahvas yhtaigua pöllästyttih da ihastuttih gu suomelazet ei azuttu heile pahuttu. Hyö unohtettih nälgy, kiänettih hevot da lähtiettih ajamah Petroskoihpäi. Vastah tuldih kaikenmoizet mašinat, hevot. Saldatat hyvin vastattih heidy, tarittih ihan tundemattomua syömisty. Lapset ihastuksis syödih da nälgy rubei unohtumah. Vähilleh tukkunaine nedäli pidi ajua. Kodih tulduu suomelazet pandih elämäh puolelleh poltetun Pirdoiniemen hyllättylöih kodiloih. Naizii pandih ruadoh poččiloi kaččomah, a tatua työttih Anuksen tuakse peittohaudoi kaivamah. Vahnembat L'ubaine pandih muah Rodinjärven kalmužimah.

Meni jällel Pokrovu vuvven 1941. Pet'an da Okun muamah jälles ruaduo oli kois. Yölöil häi magai kaksiezienke rinnakkai, mollembien piähyöt pani iččeh käzivarziloila. Lapset suvaittih ličata piähyöt mamala kainaloh, gu muga muata oli lämmin da magei.

Erähäl syväinyöl Pet'a havačui särizendäh. Milienne kova da vilu kirboi hänen piäle. Pet'a avai silmät, ga pimies ei nägynyh nimidä. Käil opitellen häi löydi kiven, kirvonnuon hänele selgäh. Sen jälles vie helähtih ikkunan stoklu da kivi pakui lattiele. Pertis rubei tuulemah. Pet'al rodih vilu, häi kučui mamua ga händy ei olluh rinnal. Pet'a tungihes od'd'ualan uale i ei nähnyh kui tuldih pertih humalniekat saldatoin sovis. Yksi kerras tuli Pet'an luo, riuhtai kattiet, havahutti lattiele, vägevil kobril tabai Pet'an olgupiälöis da rubei mörizemäh:
- Missä on äiti?

Pet'a muga pöllästyi, kai iäni sambui. Häi šupetti särizijil huulil: - Setä ... en tiije. Minä en tiije...

Häi myöstyi Okkuhpäi, kudai magai suremata, ei nähnyh, eigo kuulluh nimidä, hil'l'akkazeh čuuhitti vellele selgäh. Pet'a ellendi - ei ole nikedä hänen puolistajua ... Lopukse humalniekku nosti od'd'ualan lattielpäi, tuiskai järilleh magavosijale, särähytti kobran Pet'an ies da mörähtih: - Perkeleen ryssä. Iče häilyjen meni toizien humalniekoin luo.

Od'd'ualan ualpäi Pet'a nägi kui stolah pystetyn puukon pitky terä särähtelih, konzu humalniekat kobral tuijattih karti stolua vasta. Pienes Pertis Pet'ale nenäh tuli moine ilgei haju, kai rubei oksenduttamah. Häi ei ruohtinuh ni itkie, ni midä virkua gu tiezi mama ei ole rinnal, a kus on - ei tiedänyh. Da mindäh heidy Okun kel hylgäi humalniekoile käzih. Häi ei voinnuh arvata konzu mama tulou kodih.

Silaigua humalniekat kizattih kartih da vuotettih, konzu mama iče tulou heile käzih. Yksi humalniekku riuhtai stolah pystetyn pitkän puukon da taganpäi täytty vägie pysti sen toizale niškah, kudai kerras šmötkähtih lattiale. Silkeskie pertin uksi lendi kahtalleh da pertih karahtih puolikymmen saldattua. Heijän tagan jiävihes Pet'an mama. Häi ruttoh juokseldi lapsien luo, sebäi mollembii da rubei n'oppimah. Pet'a tartui mamale kaglah da voiveroitti:
- Mamaine, kusbo olit? Mindähbo hylgäit meidy?
- Kuldaine, alevu, jälles kai sanelen - šupetti mama.

Tulluot saldatat ähkittih humalniekkoi pihal, a veičestetty ribaitettih piäliči kynnyksen. Saldatoin piäline ukses lähtijes punaldihes mamahpäi da hil'l'al iänel burahtih:
- Antakaa anteeksi.

Vuvven 1942 keviäl tata tuli kodih peittohaudoi kaivamas. Tiettäväine, mama tarkah saneli humalniekoin tapahtumah näh da kyzyi proskennua, a tata vastai:
- Minä olen ihastuksis gu kai nenga loppih.

Häi kerras meni vojennoih štuabah kyzymähes muuttuo elämäh Rodinjärveh. Sie hänele sanottih:
- Nygöi autammo teidy elämäh täs kyläs toizeh taloih, kudamas oli vojennoi štuabu. A kezäl voitto ajella Rodinjärveh varustamah sie eloisijua gu sygyzyl muuttua sinne elämäh.

Toven, matkanah vojennoi štuabu meni Lamminpiäh endizeh MTS:an huoneheh, a štuaban taloi annettih tatale. Mindählienne sinne pandih elämäh suomelaine nuori tyttö, kudamal oli valokuva-apparuattu, kudamanke häi käveli joga sijah. Keviäs algajen vahnembat alalleh käydih Rodinjärveh ruadoh, lapset oldih Pirdoiniemes. Pet'a da Vas'a paimendettih lehmii. Nuožarven rajattomat pellot da niitut oldih lehmile ylen vällät, kus seiččeivuodizet paimoit juoksendeltih niile jälgeh piäličči ojis da luhtis. Vikse lehmil oli vähä pättäviä heiniä, sentäh net azettelemata käveltih kai päivät. Tiettäväine, brihaččuloil oli vaigei juoksendella lehmile jälgeh, ga ei suannuh kaimata niilöi da illal pidi suattua kodih. Paimoit päiväs väzytäh, nälgävytäh da ligavutah.

Yhtennypiän paimoloile ozitti. Lehmät mendih peldoloile Mangan čurah. Sie piädyi pienembi peldo aijan kel, kudamal kazvoi äijy lehmile mieldy myö vihandua heiniä. Kai päivy lehmät pyzyttih sil pellol, a paimoit mendih murginale pieneh peittohaudazeh. Sie hyö huogavuttih, a illal oigiedu meččytiedy myö lehmät tuldih kodih. Okku kaiken päivän rinnaleläjän Gal'an kel oli kois da vuotti vahnembii. Illoil lapset yhtes vuotettih, a vahnembat tuldih kodih myöhä. Lopukse järven toizel rannal lapset huomatah tuttavu hebo da delegäs omat vahnembat. Sit hyö juostah kylän agjah vahnembile vastah. Tiettäväine, vahnembat kai päivy kiirehtettih kodih, ga Rodinjärves oli ylen äijy ruaduo, vältämättäh pidi täl sygyzyl mennä Rodinjärveh elämäh.

Mugai tapahtui. Enne Rodinjärven pruazniekkua mollembat perehet piästih Rodinjärveh. Ga parahite täl sygyzyl suomelazet ruvettih työndämäh lapsii školah, gu heile täydyi kaheksa vuottu. Ga vahnembil ei himoitannuh työndiä, gu lähimäzeh Honganuan školah pidi puuttuo Nuožarven tostu randua myö enämbi viittytostu kilometrii dai sie eliä ei olluh kus, gu ni omahistu ni lähisty tuttavua sie ei olluh. Sentäh sinny vuon lapsii ei työtty školah.

Rodinjärveh vahnembat piästih parahite sen kylän pruazniekkua vaste, kudamale sinne tuli suomelaine pravoslaunoi pappi. Hänen kel kyläläzet mendih časounah. Pappi sie pidi sluužban da risti kaheksavuodehizet lapsot. Pet'ale da Okule rist'oikse rodih maman sizär Outti-t'outa, a ristizäkse Anni-toutan ukko Van'a-diädö.

Erähän kerran Rodinjärveh tulduu ristizä andoi Pet'ale smiettimättömän lahjan - tovellizen pienen Suomen puukkozen nahkahizes huodrazes hobjazen čiappizenke. Sen piähyt oli ylen näbei, luakittu. N'okkazes läpetti gu kuldaine nybläine. Tiettäväine tädä lahjua Pet'a ylen äijäl ihastui da suvaičči. Hänel se oli moine mielehine, kai muates pidi pieluksen ual, a yöl havaččuhuu opitteli ongo sijoilleh. Kerran tapahtui vastumieline šeikku. Puuhizen elostuksen vestäjes Pet'a murraldi puukkozel da katkai sen n'okkazen. Jälles sidä n'okkastu häi hätken hivoi napilkal da kovažimel, ga endizen moine hoikku da näbei ei rodinuh.

Brihaččuloile tata iče azui pienet näbiet sukset, kudamil hyö ihastuksis hiihteltih mečäs da čurattih jyrkiä mägie myö järvele. Kerran järvirannas Vas'a vuotti konzu Pet'a čurniu, a häi siiriči čurnijes viuhkai keppizel da sen n'okal vähäs ei riivannuh Vas'ua oččah.

Kevätpuolel tata hangie myö kävyi meččäh oravoi da linduloi pyydämäh. Sie häi puaksuh yölöi magai mečäs. Pet'a1gi himoitti tatan kel kävvä mačästämäh. Kerran tata otti hänen iččeh kel meččäh. Sie hyö viertih huogavumah hangel kuuzen oksil. Tata viritti tulirobl'on Pet'ale lämmäkse, kudai lämmitti händy yhtes čuras, a toine bokku kylmi. Pet'a virui da duumaičči:
- Pädis nojata kois lämmäl magavosijal...

Häi enämbi ei puašinnuhes mečästämäh da žiälöičči tatua gu häi kylmäy hangel.

Kevätkuun aigah omas järves pöšših oli liččavunnuh sidä kahtu pitkembi haugi da muga viruu puolelleh pöšis. Pet'a ylen äijäl diivihes da kyzyi:
- Tata, kačo vai pöšis on vaiku puoli haugie, a toine puoli on välläl! Mindähbo haugi ei myöstynyh da ei piässyh pöšispäi?
- Havvil ei ole evii, kudamien vuoh se vois uidua tuaksepäi. Haugi menöy vaiku edehpäi, - tata sellitti Pet'ale.

Kezäl vähilleh jogapäiviä Rodinjärveh lesopietal vintouhkanke ajeli suomelaine saldattu. Häi istui mägyričäl kodiloin oččupuoles, kus lapset čurattih laudazil, midätahto vesti da pagizi brihaččuloin kel, kudamat puneloitettih hänen lohkol. Saldattu sanoi lapsile:
- Pojat, työ gu nähnettö kedätahto astumas pelduo libo tiedy myö, dai kerras sanokkua minule.

Lapset ei ellendetty kedä da mikse vuottau suomelaine saldattu, kudai vähilleh kaiken kezän oli Rodinjärves.

Vuvven 1943 sygyzyl lapsii vältämättäh pidi työndiä školah. Rodinjärvespäi lähimäine škola oli vaiku Heččulas vähilleh kahtenkymmenen kilometrin peräs. Sil lohkol pikkarazes N'uga-nimizes kyläizes eli tatan oma sizär Fen'a. Tata ajoi händy kyzymäh gu häi laskis lapsii iččeh luo elämäh da käymäh Heččulan školah. Silaigua Fen'a-t'outa eli yksinäh. Vas'a-diädö oli työtty peittohaudoi kaivamah. N'uvan yhtenigäizet lapset sežo käydih Heččulan školan algukluassoih. N'uvaspäi Heččulah oli vähä piäle kilometri. Školas oli nelli kluassua. Yhtes pertis - enzimäine da toine kluassu, toizes - kolmas da nelläs kluassu. Enzimästy da tostu kluassua opasti nuori jyrky inehmine. Kerran häi työndi Pet'ua meččäh tuomah viččua lyödäväkse. Toizen kerran murginan aigah mindählienne häi riuhtai Pet'ua ryndähäs da turahutti pertin čuppuh.

Loppih opastusvuozi. Konzu školaspäi lapset tuldih kezälomal, Rodinjärvi täyzi oli suomelastu saldattua. Hyö levendettih da kohendettih tiedy, viettih čuuruu, tielpäi haravoittih kananmunan tobjuot kivyöt. Rattahien jälgien kohtil kaivettih haudazii, kudamih upotettih puuhizii rattahazii. Brihaččuloi kovah kieltih koskie niilöi.

Konzu Topasjärvespäi rubei kuulumah gu pyhällän jyry, pihoile ruvettih kirbuomah puuškien ammukset, sit suomelazet ilmoitettih:
- Ryssä on seiččemen kilometrin tagan!

Nygöi kylän rahvahale hyö käskiettih val'l'astua hevot da heijän kel ajua Nuožarveh, a lehmien paimoloile Pet'ale da Vas'ale vikse ilokse kirrattih:
- Pojat, läkkiä Suomeh! Siegi työ rubietto paimendamah lehmii!

Kolmie perehty suattamah lesopietoile lähti seiččie vojennoidu vintouhkoinke. Delegäs istujes Pet'a nägi tien oigies čuras ojan vieres virujua mustua raudahistu ratastu. Net oldih miinat, varustetut dorogale pandavakse. Pet'a piätti:
- Vikse kyläläzii otettih iäres sendäh, gu hyö ei puututtas nenih miinoih.

Nuožarveh kerävynnyzile rahvahile käskiettih ajua ielleh Vieljärvehpäi, ga ei voidu suattua loitokse gu Lökönselläl Ven'an jeropluanat ylen äijäl bombittih. Rodinjärviläzet peityttih meččäh, sie vuotettih Ven'an armien tulendua da lähtiettih kodih.

Nygöi Rodinjärves oldih Ven'an vojennoit da kaikenmoizet mašinat. Saldatat käveltih niilöis ymbäri da ličattihes uale. Pet'a da Vas'a puneltihes heijän keskes ga salduatat ei käskietty heidy, paistih heijän kel, hos brihačut ei ellendetty nimidä. Saldatat puaksuh nimitettih brihaččuloi "sinočki", ga hyö ni sidä sanua ei ellendetty.

Ristizän lahju - pikkaraine suomen veičyt Pet'al oli ruokos. Konzu sidä ei pidänyh, se ripui nuaglas suurenpertin ikkunpielizel. Kerran pertih tulduu Pet'a ei löydänyh sidä. Häi eččii joga sijas ga nikus ei löydänyh. Häi lujah juohatteli da kai polvilleh ryydeli niidy kohtii myö, ga ei löydänyh. Ristizän lahjua Pet'a ei unohtanuh nikonzu.

Omien tulduu enzimäizet hiät oldih: tatan voinale työnändy da armahan hevon kolhozah otandu. Pet'a da Okku jiädih maman kel. Sygyzyl mama ei työndänyh Okkuu školah gu varai jiähä yksinäh. Pet'a da Vas'a lähtiettih Pirdoiniemeh opastumah enzikluassah ven'akse. Tiettäväine, opastuo rodih ylen jygei gu hyö ei maltettu venäkse ni yhty sanua. Enzimäine opastai karjalaine Praskovja Ivanovna avvutti. Elämäh heidy pandih yhteseländypertih školan alahazel kerroksel. Toizil lapsil murgin syötettih, a Pet'ua da Vas'ua ei syötetty gu voinan aigah hyö oldih okkupatsies. Nedälikse omua syömisty ei täydynyh, keskinedälil pidi kävvä kodih ottamah ližiä syömisty. Kois čuassuloi ei olluh. Vahnembat työttih školah pimies. Brihačut tullah Nuožarveh, a sie rahvas vie muatah. Hyö ličatahes heinysuabrah da sie vuotetah konzu rahvas nostah. Školas hyö viertäh iččeh partale da vuotetah urokoin alguu. Väliaijoil lapset juoksendellah kluassua myö da ravieh paistah karjalakse. Sit sinne tulou opastai da sanou:
- Työ olgua hil'l'ah, a gu pidänöy midä sanuo sit sanokkua vaiku ven'akse.

Myöhembi illoil brihačut hypitäh da lykitäh pieluksii toine toizeh. Kerran kenenlienne pielus puutui ikkunah da murendi st'oklan. Sen ikkunan tyves parahite oli Pet'an magavosija. Häi vieri muate, uinoi da yöl muga kylmi, ga huondeksel ei puuttunuh pon'ah. Školah tuldih mama da Okku, händy pandih lapsien regyččäzeh da viettih kodih. Pet'a vähäs ei kuo11uh... Vaiku jälgimäizel četvertil häi lähti školah, ga yksikai piästettih toizeh kluassah.

Jälles školua kezälomale menijien joukos oli Okun paras rističikko Topasjärven Gal'a. Hyö ylen ammui ei nähtyhes gu Gal'a kaiken talven eli Pirdoiniemes oman t'outan luo i ni kerdua ei käynnyh Topasjärveh. Nygöi tytöt vastavuttih, ylen äijäl ihastuttih i Gal'a kyynälienke sebäi Okkuu da sanoi:
- Okkuine, minä ylen äijäl igävöičin sinuu, kai itkin. A sinä igävöičitgo?

Okku tartui Gal'ale kaglah da ylen armahasti vastai: - Kuldaine Gal'aine, dai minä ylen äijäl igävöinnyzin, gu sinä olluzit juohtunuh mieleh! Minä ylen äijäl vuotan tatua.

Lehmii paimendajes ainos joga sijas brihačut ečittih vintouhkoi. Kerran Varrasjärvan tiešuaras läbi hapannuon huavan sydämes Pet'a löydi tovellizen vintouhkan. Tossupiän ehtäl brihačut otettih se da peitettih admunduhaudah. Hyö löyttih patronua da ruvettih peitoči ambumah. Brihačut sanottih se Kiiškoiniemen Kol'ale, kudai kävyi Rodinjärveh kalastamah. Nygöi häi rubei vie puaksumbah käymäh Pet'an da Vas'an kel ambumah vintouhkal.

Tuli heinargi. Vahnembat sanottih brihaččuloile:
- Enämbi älgiä kuččukkua Kiiškoiniemen Kol'ua meijän kyläh. Konzu Pet'a da Vas'a sanottih tämä käsky Kol'ale, häi äijäl abevui da tuskevuksis lähti iäres.

Erähän päivän peräs Rodinjärveh tuli Nuožarven kylänevvoston piälikkö da Pet'an mamua kyzyi:
- Teijän brihaččuloil ongo vintouhku?

Mama ylen äijäl hämmästyi da varmah vastai.
- Ole jo! Piästä Jumal! Meijän brihaččuloil eigo olluh dai ei ole ni mittumua vintouhkua!
- Kusbo nygöi ollah teijän brihačut? - kyzyi piälikkö.
- Hyö ainos ollah paimendamas lehmii - vastai mama.
- Ole hyvä, kuču heidy libo hos yhty kodvazekse kodih, - kyzyi piälikkö.

Mama työndi Okun kuččumah brihaččuloi da käski se aigu paimendua lehmii. Okku ruttoh pyhkäldih meččäh. Pet'a da Vas'a terväh tuldih kodih. Piälikkö vagaval iänel sanoi heile.
- Brihačut, tuogua teijän vintouhku tänne.

Brihačut ylen äijäl häbevyttih da matkattih tuomah vintouhkua. Tämän kuultuu da nähtyy mama vähäs ei tainehtunnuh, vaikkani vuotti midä tapahtuu ielleh. Brihačut terväh tuodih vintouhku da annattih piäliköle, kudai enämbi ei kyzellyh nimidä, pani vintouhkan delegäh da ajoi Nuožarveh.

Illal mama Pet'ua čakkai da mujatti remenii.

Lapsil oli äijy muudugi voinas jiännytty kaikenmostu elostustu. Lehmii paimendajes Pet'a da Vas'a alalleh löyttih mittumuatahto ylen pättäviä vehkehty. Kerran hyö ehtittih vai lähtie lehmile jälgeh Nuožarvehpäi dai kerras dorogupieles löyttih ihan tundematoi ylen eriluaduine pyöryzy gu karandiššu vehkehyt. Vie sen bokas ripui pikkaraina näbei rengahaine.

Brihačut seizatuttih ihan vastakkai, vaiku očat ei annettu enämbi lähetä. Pet'a zaviiduičči gu nengoman elostuksen löydi Vas'a, a ei häi. Hyö uskottih tämä karandiššaine kirjuttau, vaiku pidäy nyhtätä rengahaine sit rubieu kirjuttamah. Hyö vai ehtittih nyhtätä rengahaine dai karandiššu muga ruttoh räjähtih, enämbi ei kuulunuh nimidä. Brihačut vähäs jiädih jalloilleh da mustettih - ollah menemäs lehmile jälgeh. Jallat astutah, hos alembi polvii tipahteleh. Käit ollah sijoilleh, hos sormet lekutah kibiesti, ga verdy ei valu.

— Brihačut ei ehtitty mennä Niemenpeldoloissah, konzu taganpäi heidy tavattih Marpu-baba da Okku, kuduat kyläs kuultih räjähtys da lähtiettih eččimäh brihaččuloi. Hyö jo lähettih brihaččuloi, ga ei voidu azettua gu brihačut ei kuuldu heijän iändy. Lopukse baba tabai Vas'an hiemuas da kirgai:
- Työ kunnebo menettö?

- Lehmii paimendamah, - vagavasti vastai Vas'a.

- Mindähbo nenga hätken etto kuule meidy, oletto gu umbikuurnehet!- kirgai Okku.

- Myö keskenäh taratammo! - vastattih brihačut.

- A mindähbo očču on veres? - huolevui baba.

- Čakku puri, - vastai Pet'a.

Räjähtys oli moine iänekäs, kuului niitulgi kahten kilometrin tagan. Räjähtyksen kohtal oli puolen metrin syvys haudu.

Lapsile se oli jälgimäine voinanaiguine lahju.