Izänmualline voinu tuli Rodinjärveh ihan petties. Keskikezän syväinyöl
Petroskoin bol'ničaspäi tulluh nuori Mihailu da hänen mučoi Maša
havačuttih ammundah. Pertin seinih ulgonpäi kirvottih gu kivet. Hyö ei
voidu puuttuo pon'ah, mi se oli. Vaiku huondeksel tiijustettih kui
taloin mollembis čuris ammuttih omat Ven'an vojennoit, ku piätettih
koin toizes čuras ammutah suomalazaet.
Sen tapahtuman periä Rodinjärven rahvastu nedälikse-toizekse työttih
meččäh, kuni saldatat ollah kyläs. Silleh seiččeivuodehizet kaksiezet
Pet'a da Okku puututtih Mikinsellän tuakse elämäh kuuzenoksis azuttuh
kodah, kudai heile rodih enzimäine voinanaiguine eloisija. Lapsii
mielytti mečän elaigu. Vahnembat tirpamata vuotetah mečäs eländän
loppuu da kodih piäzendiä, a lapset ihastuksis juoksendellah meččiä
myö, ečitäh marjua da toine tostu.
Ihan vuottamattah sinne tuldih vojennoit, kaikkii otettih mečäspäi da
vietettih järilleh kyläh, kudai täyzi oli vojennoidu. Tiettäväine,
lapsii ei piästetty hyppimäh pihale, a kerras vahnembien kel
istutettih delegöih da viettih Nuožarveh. Sie Pet'a da Okku ylen äijäl
ihastuttih gu vastavuttih Marpu baboin perehen kel da yhtenigäizen
sevoittaren Vas'an kel.
Tossupiän enimii rahvahii mašinoil viettih evakkoh, kudamien joukos
oldih Rodinjärviläzet sevoittaret Van'a da Fen'a. Kel oldih hevot,
heile käskiettih ajua Priäžähpäi. Pet'a, Okku da topasjärviläzet Vas'a
da Gal'a nygöi istuttih yhtes delegäs. Sinne heidy istutti
Mihailu-tuattah, gu heil olis vesselembi da voidas yhtes elostua.
Vaiku käski olla vagavah da hil'l'ah. Heijän kaksivuodehine sizäryt
L'ubaine oli mamal yskäs.
Priäžäh ajettih azettelemattah, a sie elämäh pandih hyllättylöih
pertilöih, gu vähilleh kai priäžäläzet jo oldih mendy pagoh.
Sie joga päiviä lenneltih Suomen jeropluanat da bombittih, a radivo
ilmoitti: Ilman rauhattomus! Sit rahvas kiirehel juostah sih niškoi
kaivettuloih peittohaudoih da sie hyžistetäh kuni ei kuulta tostu
ilmoitustu: Ilman rauhattomuksen loppu!
Sie lapsil oli mieldy myö. Hyö juoksendeltih pitkin peittohaudua
vaiku ei annettu mennä sen agjoih. Suomen jeropluanat ainos
vai puaksumbah da anämbäl bombittih Priäžän kyliä. Lapsil oli kielty
mennä pihale. Erähän päivän mendyy kaikile käskiettih ajua iäres
Priäžäspäi.
Lapsii myös istutettih yhteh delegäh da lähtiettih ajamah
Petroskoihpäi. Monen yömbäristön mendyy tuldih Petroskoih. Kaikkii
pandih elämäh kaksikerroksellizeh suureh puuhizeh kodih, kuspäi hyvin
nägyi ylen suuri järvi. Nygöi lapset yhtes juoksendeltih sit kois
ymbäri. Vahnembat jogapäiviä käydih Oniegujärven valgamola tiijustamah
konzu heidy pannah baržah da vietäh poikki järves pagoh. Tata Pet'an
kel käveltih linnua myö, laukois ečittih syömisty. Yhtes ylen suures
"Gostinii dvor" -nimizes laukas Pet'a nägi kaikenmostu lapsien
elostustu. Kaikis enimäl Pet'ua miellytti kolmerattahalline
lesopiettaine, kudaman pakičči ostua. Tata kieldävyi:
- Miksebo ostammo gu olemmo ajamas heboloil. Terväh pannah baržah
da vietäh merdy myö.
Erähän päivän peräs sanottih:
- Petroskoil baržah ei panna. Pidäy ajua Šoltarveh. Sie pannah
baržah da vietäh järven toizele rannale.
Kaikin joukolleh lähtiettih ajamah Šoltarveh. Delegäs istujes
Pet'ale mieleh juohtuttih kolmerattahallizet lesopiettazet i häi
sanoi tatale:
- Tata, sinä gu olluzit ostanuh kolmerattahallizen lesopiettazen,
sit nygöi minä en istus delegäs, a ajazin sil lesopiettazel
dorogua myö delegän rinnal. Delegäs olis vällembi dai hevol olis
kebjiembi vediä.
Tata ei vastannuh nimidä, vaiku kämmenel silitti Pet'an piälakkastu
da muheloitti. Matku jatkui. Petroskoil ei voidu ostua nimittumua
syömisty i nygöi kaikin oldih nälläs, erikseh lapset. Kaikis
enimäl muokkaihes pikkaraine kaksivuodehine L'ubaine. Häi itkunke
pokoroiččih:
- Mamaine, pane L'ubaizele suuhuoh midätahto syvvä.
Mama panou iččeh nännin L'ubaizele suuhuoh, ga sie eibo ole
nimidä... L'ubaine enämbi ei voinnuh tirpua nälgiä du viluu, terväh
kuoli... Kaikile rodih ylen suuri pahus da enzimäine voinanaiguine
surmu... Kylät oldih loitton i vahnembat piätettih:
- L'ubastu emmo pane muah meččäh. Menemmö Šoltarveh. Sie panemmo
kalmužimah. Gu jiännemmö hengih, sit rubiemmo tiedämäh, kus on L'ubaine...
Matku jatkui, a syömisty ei ole. Niken ei tiijä, kui olla ielleh,
gu hil'l'akkazeh eistytäh edehpäi. Hevot ei olla nälläs gu niilöi
azetellah tien viereh syömäh heiniä, a lapset odva hengis virutah
delegöis... Ei suannuh smiettie viego hätken jatkuu nengoine muokku.
Ga ihan vuottamuttah mečäspäi tiel jiävittihes saldatat tundemattomis
harmualois sovis lesopietoinke. Hyö ruttoh tavattih suičis hevot.
Net oldih Suomen armien saldatat.
Enzimäizes delegäs istui tata. Saldatat suomekse koval iänel
kirrattih:
-Työ kunnebo ajatto?!
Tata pöllästyi, ga ku vähäzel tiezi suomekse, koval iänel karjalakse
vastai :
- Myö olemmo menemäs pagoh!
- Kesbopäi pagietto? - kyzyi saldattu.
- Tiettäväine, suomelazispäi, - varatessah vastai tata.
Suomelazet lohkahtattihes nagruo da vastattih:
- Nygöi työ etto piäze pagoh, gu oletto suomelazien käzis. Parembi
kiänäkkiä hevot järilleh. Paginua myö työ karjalazetgo oletto?
- Karjalazet, - vastai tata.
- Sit mengiä omih kodiloih, - nevvottih vojennoit, piästettih hevot
da lähtiettih ajamah ielleh Šoltarvehpäi.
Rahvas yhtaigua pöllästyttih da ihastuttih gu suomelazet ei azuttu
heile pahuttu. Hyö unohtettih nälgy, kiänettih hevot da lähtiettih
ajamah Petroskoihpäi. Vastah tuldih kaikenmoizet mašinat, hevot.
Saldatat hyvin vastattih heidy, tarittih ihan tundemattomua
syömisty. Lapset ihastuksis syödih da nälgy rubei unohtumah. Vähilleh
tukkunaine nedäli pidi ajua. Kodih tulduu suomelazet pandih elämäh
puolelleh poltetun Pirdoiniemen hyllättylöih kodiloih. Naizii pandih
ruadoh poččiloi kaččomah, a tatua työttih Anuksen tuakse peittohaudoi
kaivamah. Vahnembat L'ubaine pandih muah Rodinjärven kalmužimah.
Meni jällel Pokrovu vuvven 1941. Pet'an da Okun muamah jälles ruaduo
oli kois. Yölöil häi magai kaksiezienke rinnakkai, mollembien
piähyöt pani iččeh käzivarziloila. Lapset suvaittih ličata
piähyöt mamala kainaloh, gu muga muata oli lämmin da magei.
Erähäl syväinyöl Pet'a havačui särizendäh. Milienne kova da
vilu kirboi hänen piäle. Pet'a avai silmät, ga pimies ei nägynyh
nimidä. Käil opitellen häi löydi kiven, kirvonnuon hänele selgäh.
Sen jälles vie helähtih ikkunan stoklu da kivi pakui lattiele. Pertis
rubei tuulemah. Pet'al rodih vilu, häi kučui mamua ga händy ei olluh
rinnal. Pet'a tungihes od'd'ualan uale i ei nähnyh kui tuldih pertih
humalniekat saldatoin sovis. Yksi kerras tuli Pet'an luo, riuhtai
kattiet, havahutti lattiele, vägevil kobril tabai Pet'an olgupiälöis
da rubei mörizemäh:
- Missä on äiti?
Pet'a muga pöllästyi, kai iäni sambui. Häi šupetti särizijil
huulil: - Setä ... en tiije. Minä en tiije...
Häi myöstyi Okkuhpäi, kudai magai suremata, ei nähnyh, eigo kuulluh
nimidä, hil'l'akkazeh čuuhitti vellele selgäh. Pet'a ellendi - ei ole
nikedä hänen puolistajua ... Lopukse humalniekku nosti od'd'ualan
lattielpäi, tuiskai järilleh magavosijale, särähytti kobran Pet'an ies
da mörähtih: - Perkeleen ryssä. Iče häilyjen meni toizien humalniekoin
luo.
Od'd'ualan ualpäi Pet'a nägi kui stolah pystetyn puukon pitky terä
särähtelih, konzu humalniekat kobral tuijattih karti stolua vasta.
Pienes Pertis Pet'ale nenäh tuli moine ilgei haju, kai rubei
oksenduttamah. Häi ei ruohtinuh ni itkie, ni midä virkua gu tiezi mama
ei ole rinnal, a kus on - ei tiedänyh. Da mindäh heidy Okun kel hylgäi
humalniekoile käzih. Häi ei voinnuh arvata konzu mama tulou
kodih.
Silaigua humalniekat kizattih kartih da vuotettih, konzu mama
iče tulou heile käzih. Yksi humalniekku riuhtai stolah pystetyn
pitkän puukon da taganpäi täytty vägie pysti sen toizale niškah,
kudai kerras šmötkähtih lattiale. Silkeskie pertin uksi lendi
kahtalleh da pertih karahtih puolikymmen saldattua. Heijän tagan
jiävihes Pet'an mama. Häi ruttoh juokseldi lapsien luo, sebäi mollembii
da rubei n'oppimah. Pet'a tartui mamale kaglah da voiveroitti:
- Mamaine, kusbo olit? Mindähbo hylgäit meidy?
- Kuldaine, alevu, jälles kai sanelen - šupetti mama.
Tulluot saldatat ähkittih humalniekkoi pihal, a veičestetty
ribaitettih piäliči kynnyksen. Saldatoin piäline ukses lähtijes
punaldihes mamahpäi da hil'l'al iänel burahtih:
- Antakaa anteeksi.
Vuvven 1942 keviäl tata tuli kodih peittohaudoi kaivamas.
Tiettäväine, mama tarkah saneli humalniekoin tapahtumah näh da
kyzyi proskennua, a tata vastai:
- Minä olen ihastuksis gu kai nenga loppih.
Häi kerras meni vojennoih štuabah kyzymähes muuttuo elämäh
Rodinjärveh. Sie hänele sanottih:
- Nygöi autammo teidy elämäh täs kyläs toizeh taloih, kudamas
oli vojennoi štuabu. A kezäl voitto ajella Rodinjärveh varustamah
sie eloisijua gu sygyzyl muuttua sinne elämäh.
Toven, matkanah vojennoi štuabu meni Lamminpiäh endizeh MTS:an
huoneheh, a štuaban taloi annettih tatale. Mindählienne sinne pandih
elämäh suomelaine nuori tyttö, kudamal oli valokuva-apparuattu,
kudamanke häi käveli joga sijah. Keviäs algajen vahnembat alalleh
käydih Rodinjärveh ruadoh, lapset oldih Pirdoiniemes. Pet'a da Vas'a
paimendettih lehmii. Nuožarven rajattomat pellot da niitut oldih
lehmile ylen vällät, kus seiččeivuodizet paimoit juoksendeltih niile
jälgeh piäličči ojis da luhtis. Vikse lehmil oli vähä pättäviä
heiniä, sentäh net azettelemata käveltih kai päivät. Tiettäväine,
brihaččuloil oli vaigei juoksendella lehmile jälgeh, ga ei suannuh
kaimata niilöi da illal pidi suattua kodih. Paimoit päiväs väzytäh,
nälgävytäh da ligavutah.
Yhtennypiän paimoloile ozitti. Lehmät mendih peldoloile Mangan čurah.
Sie piädyi pienembi peldo aijan kel, kudamal kazvoi äijy lehmile
mieldy myö vihandua heiniä. Kai päivy lehmät pyzyttih sil pellol, a
paimoit mendih murginale pieneh peittohaudazeh. Sie hyö huogavuttih, a
illal oigiedu meččytiedy myö lehmät tuldih kodih. Okku kaiken päivän
rinnaleläjän Gal'an kel oli kois da vuotti vahnembii. Illoil lapset
yhtes vuotettih, a vahnembat tuldih kodih myöhä. Lopukse järven toizel
rannal lapset huomatah tuttavu hebo da delegäs omat vahnembat. Sit hyö
juostah kylän agjah vahnembile vastah. Tiettäväine, vahnembat kai
päivy kiirehtettih kodih, ga Rodinjärves oli ylen äijy ruaduo,
vältämättäh pidi täl sygyzyl mennä Rodinjärveh elämäh.
Mugai tapahtui. Enne Rodinjärven pruazniekkua mollembat perehet
piästih Rodinjärveh. Ga parahite täl sygyzyl suomelazet ruvettih
työndämäh lapsii školah, gu heile täydyi kaheksa vuottu. Ga vahnembil
ei himoitannuh työndiä, gu lähimäzeh Honganuan školah pidi puuttuo
Nuožarven tostu randua myö enämbi viittytostu kilometrii dai sie eliä
ei olluh kus, gu ni omahistu ni lähisty tuttavua sie ei olluh. Sentäh
sinny vuon lapsii ei työtty školah.
Rodinjärveh vahnembat piästih parahite sen kylän pruazniekkua vaste,
kudamale sinne tuli suomelaine pravoslaunoi pappi. Hänen kel
kyläläzet mendih časounah. Pappi sie pidi sluužban da risti
kaheksavuodehizet lapsot. Pet'ale da Okule rist'oikse rodih maman
sizär Outti-t'outa, a ristizäkse Anni-toutan ukko Van'a-diädö.
Erähän kerran Rodinjärveh tulduu ristizä andoi Pet'ale smiettimättömän
lahjan - tovellizen pienen Suomen puukkozen nahkahizes huodrazes
hobjazen čiappizenke. Sen piähyt oli ylen näbei, luakittu. N'okkazes
läpetti gu kuldaine nybläine. Tiettäväine tädä lahjua Pet'a ylen äijäl
ihastui da suvaičči. Hänel se oli moine mielehine, kai muates pidi
pieluksen ual, a yöl havaččuhuu opitteli ongo sijoilleh. Kerran
tapahtui vastumieline šeikku. Puuhizen elostuksen vestäjes Pet'a
murraldi puukkozel da katkai sen n'okkazen. Jälles sidä n'okkastu häi
hätken hivoi napilkal da kovažimel, ga endizen moine hoikku da näbei
ei rodinuh.
Brihaččuloile tata iče azui pienet näbiet sukset, kudamil hyö
ihastuksis hiihteltih mečäs da čurattih jyrkiä mägie myö
järvele. Kerran järvirannas Vas'a vuotti konzu Pet'a čurniu, a häi
siiriči čurnijes viuhkai keppizel da sen n'okal vähäs ei riivannuh
Vas'ua oččah.
Kevätpuolel tata hangie myö kävyi meččäh oravoi da linduloi
pyydämäh. Sie häi puaksuh yölöi magai mečäs. Pet'a1gi himoitti tatan
kel kävvä mačästämäh. Kerran tata otti hänen iččeh kel meččäh. Sie
hyö viertih huogavumah hangel kuuzen oksil. Tata viritti tulirobl'on
Pet'ale lämmäkse, kudai lämmitti händy yhtes čuras, a toine bokku kylmi.
Pet'a virui da duumaičči:
- Pädis nojata kois lämmäl magavosijal...
Häi enämbi ei puašinnuhes mečästämäh da žiälöičči tatua gu
häi kylmäy hangel.
Kevätkuun aigah omas järves pöšših oli liččavunnuh sidä kahtu pitkembi
haugi da muga viruu puolelleh pöšis. Pet'a ylen äijäl
diivihes da kyzyi:
- Tata, kačo vai pöšis on vaiku puoli haugie, a toine puoli on
välläl! Mindähbo haugi ei myöstynyh da ei piässyh pöšispäi?
- Havvil ei ole evii, kudamien vuoh se vois uidua tuaksepäi. Haugi
menöy vaiku edehpäi, - tata sellitti Pet'ale.
Kezäl vähilleh jogapäiviä Rodinjärveh lesopietal vintouhkanke ajeli
suomelaine saldattu. Häi istui mägyričäl kodiloin oččupuoles, kus
lapset čurattih laudazil, midätahto vesti da pagizi brihaččuloin kel,
kudamat puneloitettih hänen lohkol. Saldattu sanoi lapsile:
- Pojat, työ gu nähnettö kedätahto astumas pelduo libo tiedy myö,
dai kerras sanokkua minule.
Lapset ei ellendetty kedä da mikse vuottau suomelaine saldattu,
kudai vähilleh kaiken kezän oli Rodinjärves.
Vuvven 1943 sygyzyl lapsii vältämättäh pidi työndiä školah.
Rodinjärvespäi lähimäine škola oli vaiku Heččulas vähilleh
kahtenkymmenen kilometrin peräs. Sil lohkol pikkarazes N'uga-nimizes
kyläizes eli tatan oma sizär Fen'a. Tata ajoi händy kyzymäh gu häi
laskis lapsii iččeh luo elämäh da käymäh Heččulan školah. Silaigua
Fen'a-t'outa eli yksinäh. Vas'a-diädö oli työtty peittohaudoi
kaivamah. N'uvan yhtenigäizet lapset sežo käydih Heččulan školan
algukluassoih. N'uvaspäi Heččulah oli vähä piäle kilometri. Školas
oli nelli kluassua. Yhtes pertis - enzimäine da toine kluassu, toizes
- kolmas da nelläs kluassu. Enzimästy da tostu kluassua opasti nuori
jyrky inehmine. Kerran häi työndi Pet'ua meččäh tuomah viččua
lyödäväkse. Toizen kerran murginan aigah mindählienne häi riuhtai
Pet'ua ryndähäs da turahutti pertin čuppuh.
Loppih opastusvuozi. Konzu školaspäi lapset tuldih kezälomal,
Rodinjärvi täyzi oli suomelastu saldattua. Hyö levendettih da
kohendettih tiedy, viettih čuuruu, tielpäi haravoittih kananmunan
tobjuot kivyöt. Rattahien jälgien kohtil kaivettih haudazii, kudamih
upotettih puuhizii rattahazii. Brihaččuloi kovah kieltih koskie
niilöi.
Konzu Topasjärvespäi rubei kuulumah gu pyhällän jyry, pihoile
ruvettih kirbuomah puuškien ammukset, sit suomelazet ilmoitettih:
- Ryssä on seiččemen kilometrin tagan!
Nygöi kylän rahvahale hyö käskiettih val'l'astua hevot da heijän kel
ajua Nuožarveh, a lehmien paimoloile Pet'ale da Vas'ale vikse
ilokse kirrattih:
- Pojat, läkkiä Suomeh! Siegi työ rubietto paimendamah lehmii!
Kolmie perehty suattamah lesopietoile lähti seiččie vojennoidu
vintouhkoinke. Delegäs istujes Pet'a nägi tien oigies čuras ojan
vieres virujua mustua raudahistu ratastu. Net oldih miinat,
varustetut dorogale pandavakse. Pet'a piätti:
- Vikse kyläläzii otettih iäres sendäh, gu hyö ei puututtas nenih
miinoih.
Nuožarveh kerävynnyzile rahvahile käskiettih ajua ielleh
Vieljärvehpäi, ga ei voidu suattua loitokse gu Lökönselläl Ven'an
jeropluanat ylen äijäl bombittih. Rodinjärviläzet peityttih meččäh,
sie vuotettih Ven'an armien tulendua da lähtiettih kodih.
Nygöi Rodinjärves oldih Ven'an vojennoit da kaikenmoizet mašinat.
Saldatat käveltih niilöis ymbäri da ličattihes uale. Pet'a da
Vas'a puneltihes heijän keskes ga salduatat ei käskietty heidy,
paistih heijän kel, hos brihačut ei ellendetty nimidä. Saldatat
puaksuh nimitettih brihaččuloi "sinočki", ga hyö ni sidä sanua ei
ellendetty.
Ristizän lahju - pikkaraine suomen veičyt Pet'al oli ruokos.
Konzu sidä ei pidänyh, se ripui nuaglas suurenpertin ikkunpielizel.
Kerran pertih tulduu Pet'a ei löydänyh sidä. Häi eččii joga sijas ga
nikus ei löydänyh. Häi lujah juohatteli da kai polvilleh ryydeli
niidy kohtii myö, ga ei löydänyh. Ristizän lahjua Pet'a ei unohtanuh
nikonzu.
Omien tulduu enzimäizet hiät oldih: tatan voinale työnändy da
armahan hevon kolhozah otandu. Pet'a da Okku jiädih maman kel.
Sygyzyl mama ei työndänyh Okkuu školah gu varai jiähä yksinäh. Pet'a
da Vas'a lähtiettih Pirdoiniemeh opastumah enzikluassah ven'akse.
Tiettäväine, opastuo rodih ylen jygei gu hyö ei maltettu venäkse ni
yhty sanua. Enzimäine opastai karjalaine Praskovja Ivanovna avvutti.
Elämäh heidy pandih yhteseländypertih školan alahazel kerroksel.
Toizil lapsil murgin syötettih, a Pet'ua da Vas'ua ei syötetty
gu voinan aigah hyö oldih okkupatsies. Nedälikse omua syömisty ei
täydynyh, keskinedälil pidi kävvä kodih ottamah ližiä syömisty.
Kois čuassuloi ei olluh. Vahnembat työttih školah pimies. Brihačut
tullah Nuožarveh, a sie rahvas vie muatah. Hyö ličatahes heinysuabrah
da sie vuotetah konzu rahvas nostah. Školas hyö viertäh iččeh
partale da vuotetah urokoin alguu. Väliaijoil lapset juoksendellah
kluassua myö da ravieh paistah karjalakse. Sit sinne tulou opastai
da sanou:
- Työ olgua hil'l'ah, a gu pidänöy midä sanuo sit sanokkua vaiku
ven'akse.
Myöhembi illoil brihačut hypitäh da lykitäh pieluksii toine
toizeh. Kerran kenenlienne pielus puutui ikkunah da murendi st'oklan.
Sen ikkunan tyves parahite oli Pet'an magavosija. Häi vieri muate,
uinoi da yöl muga kylmi, ga huondeksel ei puuttunuh pon'ah.
Školah tuldih mama da Okku, händy pandih lapsien regyččäzeh da
viettih kodih. Pet'a vähäs ei kuo11uh... Vaiku jälgimäizel četvertil
häi lähti školah, ga yksikai piästettih toizeh kluassah.
Jälles školua kezälomale menijien joukos oli Okun paras rističikko
Topasjärven Gal'a. Hyö ylen ammui ei nähtyhes gu Gal'a kaiken talven
eli Pirdoiniemes oman t'outan luo i ni kerdua ei käynnyh
Topasjärveh. Nygöi tytöt vastavuttih, ylen äijäl ihastuttih i Gal'a
kyynälienke sebäi Okkuu da sanoi:
- Okkuine, minä ylen äijäl igävöičin sinuu, kai itkin. A sinä
igävöičitgo?
Okku tartui Gal'ale kaglah da ylen armahasti vastai:
- Kuldaine Gal'aine, dai minä ylen äijäl igävöinnyzin, gu sinä
olluzit juohtunuh mieleh! Minä ylen äijäl vuotan tatua.
Lehmii paimendajes ainos joga sijas brihačut ečittih vintouhkoi.
Kerran Varrasjärvan tiešuaras läbi hapannuon huavan sydämes
Pet'a löydi tovellizen vintouhkan. Tossupiän ehtäl brihačut otettih
se da peitettih admunduhaudah. Hyö löyttih patronua da ruvettih
peitoči ambumah. Brihačut sanottih se Kiiškoiniemen Kol'ale, kudai
kävyi Rodinjärveh kalastamah. Nygöi häi rubei vie puaksumbah käymäh
Pet'an da Vas'an kel ambumah vintouhkal.
Tuli heinargi. Vahnembat sanottih brihaččuloile:
- Enämbi älgiä kuččukkua Kiiškoiniemen Kol'ua meijän kyläh.
Konzu Pet'a da Vas'a sanottih tämä käsky Kol'ale, häi äijäl abevui
da tuskevuksis lähti iäres.
Erähän päivän peräs Rodinjärveh tuli Nuožarven kylänevvoston
piälikkö da Pet'an mamua kyzyi:
- Teijän brihaččuloil ongo vintouhku?
Mama ylen äijäl hämmästyi da varmah vastai.
- Ole jo! Piästä Jumal! Meijän brihaččuloil eigo olluh dai ei ole
ni mittumua vintouhkua!
- Kusbo nygöi ollah teijän brihačut? - kyzyi piälikkö.
- Hyö ainos ollah paimendamas lehmii - vastai mama.
- Ole hyvä, kuču heidy libo hos yhty kodvazekse kodih, - kyzyi
piälikkö.
Mama työndi Okun kuččumah brihaččuloi da käski se aigu paimendua
lehmii. Okku ruttoh pyhkäldih meččäh. Pet'a da Vas'a terväh
tuldih kodih. Piälikkö vagaval iänel sanoi heile.
- Brihačut, tuogua teijän vintouhku tänne.
Brihačut ylen äijäl häbevyttih da matkattih tuomah vintouhkua.
Tämän kuultuu da nähtyy mama vähäs ei tainehtunnuh, vaikkani
vuotti midä tapahtuu ielleh. Brihačut terväh tuodih vintouhku da
annattih piäliköle, kudai enämbi ei kyzellyh nimidä, pani vintouhkan
delegäh da ajoi Nuožarveh.
Illal mama Pet'ua čakkai da mujatti remenii.
Lapsil oli äijy muudugi voinas jiännytty kaikenmostu elostustu.
Lehmii paimendajes Pet'a da Vas'a alalleh löyttih mittumuatahto
ylen pättäviä vehkehty. Kerran hyö ehtittih vai lähtie lehmile
jälgeh Nuožarvehpäi dai kerras dorogupieles löyttih ihan tundematoi
ylen eriluaduine pyöryzy gu karandiššu vehkehyt. Vie sen bokas ripui
pikkaraina näbei rengahaine.
Brihačut seizatuttih ihan vastakkai, vaiku očat ei annettu
enämbi lähetä. Pet'a zaviiduičči gu nengoman elostuksen löydi Vas'a,
a ei häi. Hyö uskottih tämä karandiššaine kirjuttau, vaiku pidäy
nyhtätä rengahaine sit rubieu kirjuttamah. Hyö vai ehtittih nyhtätä
rengahaine dai karandiššu muga ruttoh räjähtih, enämbi ei kuulunuh
nimidä. Brihačut vähäs jiädih jalloilleh da mustettih - ollah menemäs
lehmile jälgeh. Jallat astutah, hos alembi polvii tipahteleh.
Käit ollah sijoilleh, hos sormet lekutah kibiesti, ga verdy ei valu.
— Brihačut ei ehtitty mennä Niemenpeldoloissah, konzu taganpäi
heidy tavattih Marpu-baba da Okku, kuduat kyläs kuultih räjähtys
da lähtiettih eččimäh brihaččuloi. Hyö jo lähettih brihaččuloi, ga
ei voidu azettua gu brihačut ei kuuldu heijän iändy. Lopukse baba
tabai Vas'an hiemuas da kirgai:
- Työ kunnebo menettö?
- Lehmii paimendamah, - vagavasti vastai Vas'a.
- Mindähbo nenga hätken etto kuule meidy, oletto gu umbikuurnehet!-
kirgai Okku.
- Myö keskenäh taratammo! - vastattih brihačut.
- A mindähbo očču on veres? - huolevui baba.
- Čakku puri, - vastai Pet'a.
Räjähtys oli moine iänekäs, kuului niitulgi kahten kilometrin
tagan. Räjähtyksen kohtal oli puolen metrin syvys haudu.
Lapsile se oli jälgimäine voinanaiguine lahju.