Suarnu karjalazis
(OM 2011/11)

Puuttui minule kädeh E. Fortunatovan "Luvenda knijga" vuvvel 1937. Se on
yksi moneskymmenes 30-luvul yhtehizel karjalankielel, kirillizel kirjaimikol 
jullattulois školakniigois. Erähis kohtis himoittas vaihtua j i:kse, ga 
translitteroičen tekstan täh kudakui tarkah kirjain kirjaimel. Tutkijat 
sanotah, ku Bubrihan kieli oli pädemätöi, karjalazile ellendämätöi tegokieli. 
Lugii iče omas piäs duumaikkah, mugago on.

  Joučen, haugi i rakka

  Ku tovarišojs, eule sobuo dieloh nähte,
  nijn hejen dielo tolkuh päjn ej lähte,
  i lienöy sijd, ej dielo, a vajn muokka.

  Kerran joučen, rakka da haugi rukka
  vediä regi ottavuttih,
  i yhteh kolmen valljastuttih.

  Krähketäh, a regi ej vajn mäne edeh...
  Regi hejl' i olis kebie,
  da joučen pilvih tahtou vediä,
  rakka myöstyy tagah päjn,
  a haugi vedäy vedeh.

  Ken oigie hejst', ken viärä
  mäne toko suudi viel'
  dai regi vajn on nyt gi siel'.

P.S. Suarnan kirjuttai huijustelih mainita elättilöin nimet. 
Selgei dielo: Livvi, Tver i Viena kieliregie vietäh. Tunnusvirkehet
heil ollah: "Anna toizet kuollah, livvi jiäy", "Valdivo pakoittakkah
kaikin tverikse pagizemah", da "Hos kaikin kuolkah, ga vienan piemmö".

Martti Penttonen