Telkin Outii da Jorkin Homua mieros tietäh. Karjalazien naizien paginua kuunella on yksi kummu. Čuassukodvaizes roiteh rist’oin da maman joukos istujes – suat musteltavua kodvakse. “Yhtel suul itket dai nagrat”, sanotah hyö.
Ei ole luuh juuttunuttu, oman piäle suuttunuttu (Ei sua omale nimidä pahua luadie, ei sua suuttuo)
Olet keskel gu kerinakku (Sanotah ristikanzas, kudai sydiihes joga dieloh)
Hyvän toven maksau (Dielo on tärgei, se hyvän toven maksau)
Siglat vastai ei tävvytä (Eliä on jugei, jen’gua ei tävvy)
Sinä leski, minä leski, sih meile roiteh verokeski (Maksas yhteh mennä)
Kuni jalgu kapsau, sini suu n’apsau (syömine lekkujes menöy ainos)
Juomaril Jumal auttau, juomattomal vai toivottau (viinua juojale ristakanzale ainos lykystyy)
Uni pane muate da iče viere rinnal (sanotah ristikanzale, kudamal uni on)
Silmy on vajai (Sanotah, konzu vähäkse kačotah)
Istuu kui Iivoin ad’voi (on ruavottah, gostu rouno)
Ilmanigäine syötintattari (sanotah ristikanzas, kudai eläy toizien niškal)
Kuldua korvis ripukkah dai huulil ripukkah, en ... (Sanotah, konzu ristikanzu nimilleh ei rubie ruadamah sidä libo tädä. Kuldua korvis ripukkah dai huulil ripukkah, en lähte miehel!)
Orazet huavozeh ei synnytä (Sanotah, konzu ristikanzal on suuri zobottu)
Märrän kažin korvendamatoi (“Nuoret vie ollah, tolkuttomat, märrän kažin korvendamattomat)
Olla paginkanzannu (olla dovarišannu igäväl aijal)
Karjalan kylis eläjien niškoih sanotah:
Avvoirindumägiläine (Vikse Suures Mäis miehet käydih rinnat avvoi)
Kemin kupsu (Mustetah, gu Kemis eli bohattua ristitytty)
Anukselaine vezimuagari (Anuksen čupul ainos äijän čuajuu juodih)
Kibran kuavikerä (Kibras vikse eli tolkuttomua ristikanzua)
Kuikan komšu (Tietäh, gu Kuikan rahvas ollah ahnahat, oman elon kaččojat)
Enne kylis oli ristikanzua, kudamien nimien mugah nygöigi erähii kirrutah.
Sanommo, Telkin Outi oli vähäzen lykkymielelline. Kudamas kyläs häi eli, minul ei maltettu sanuo, tietäh vai se, gu akku piäl ei olluh terveh, peril ei olluh nimil
.
Peril olen gu Telkin Outi (Toizin sanojen, kyzyttäviä nimidä ristikanzal ei ole, yksikai pon’as ei ole)
Čoma gu Jorkin Homa (Vikse bluaznupäiväine mi lienöy mužikkuraškoi olluh, ni vouse ei olluh čoma)
Olet gu Rožkoin Vas’a (Vie ei muga ammui se samaine Vas’a eli Vieljärves. Hänel oli n’ero kohista da havista mieron ies. Rahvas mustellah, kui häi pidi ryndähis maman medaliloi, kävi niilöis kyliä myöte. Nygöi Rožkoin Vas’akse sanotah havizijua ristikanzua)
Hyvin puaksuh sananpiälöis da sanandolois käytetäh pahoi sanoi:
Madalal šittupotokku kirbuou (Pieni vie olet)
Ukko da akku – šittua vakku (Ukko da akku yhtenmoizet ollah)
Stola stuavittu, perze kuavittu (Stola on tyhjy, syömisty ei pandu nimidä)
Kelle perzien kubaittau, segi kylyn eččiy (Ken dielon juohatti, segi piekkäh)
Viuhkua kui pierdu lujis kuadielois (kävvä sinne-tänne)
Ei sua ugodie ni hutul, ni vitul (Nimil ei sua ugodie)
Varusta vai suu syömäh da perze šittumah (Älä varustai toizen niškal olemah)
Kugali katettu täydyy, sigäli jalgoigi oijenda (Sanotah, konzu ristikanzal pidäy tiediä oma čeri. Ezim.:
– Muga tahtozin uvven mašinan ostua, ga elos kiini olen.
– Muga, vellin, on. Kugali katettu täydyy, sigäli jalgoigi oijenda.
Hyväs da hyviä ... (Ven’akse sanottas “ни с того, ни с сего”). Ezim.: “Hyväs da hyviä piäh ei tule ristikanzan tappua)
Mi sobua – net piäl, mi leibiä – net vačas. (Sanotah köyhäs ristikanzas. Yhtelläh kuulin, sanotah silloigi, konzu ristikanzal dielot mennäh hyvin.) Ezim.:
– Kuibo elaigu?
– Ylen hyvin. Mi sobua – net piäl, mi leibiä – net vačas.
Tarittavua ni počči ei syö. (Počči iče parembi valliččou syömisty. Dai ristikanzal parembi on omua mieldy myö vallitu mitah.) Ezim.:
– Mindäh sinul Miikul miehekse ei päi, paheksit händy.
– Tarittavua ni počči ei syö.
Kelle abei – sille itkie, kelle kibei – sille tirpua. (Jogahizel on oma oza elettävy, ei täs nimi auta.)
Endizen pahan tiijät, uuttu hyviä et tiijä. (Pahas kodvan mustat, uvven hyvän et voi smiettie)
Pienen kiven igä (Kivi on igähine. Pienen kiven igä on vahnan ristikanzan samaine.) Ezim.:
– Äijygo hänel vuottu jo? Min tiijän, ainos nuorekese menöy?
– Ga on pienen kiven igä!
Peze kätty, käy stolah. (Nengaleite tervehtitäh karjalaizet taloih tulijua, kučutah stolah.)
Hengi – ristu! (Sanotah tottu) Ezim.:
– Etgo kielasta minuu?
– En, hengi – ristu!
Hänen niitetyt počči syöy. (Sanotah ristikanzas, kudai ei malta niittiä. Hänen niitettylöis vai počil täydyy, sendäh gu se ei syö heiniä.)
Oman pahat – toizien hyvät. (Omat pahat mielet da dielot ei maksa viija toizeh taloih libo kai sanella toizele ristikanzale. Eräs ristikanzu ei ota tädä puhtahal sydämel.)
Andua oigiel käil. (Olla ruadi, andua hyväl mielel) Ezim.:
– Etgo anna omua Nast’oi-tytärdy meijän brihale mučoikse?
– Annan, velli, oigiel käil!
Ei panna nirzoi vastai. (Paheksie ristikanzua, t.s. miespuoldu). Ezim.: “Älgäh meijän Anni moizen miehenke ni nirzoi vastai pangah, ei ole ni vouse rožal hyvä).
Taudivuo rassalikse (Olla suures tavvis. Rassali on suolaine, kargei. Vikse moine on ristikanzan taudi.)
Poigu rodih – polle vidih, tytär rodih – kanna kodih. (Nenga sanotah naizet, kudamil poijat roittih tolkuttomat, pahat.)
Karjan kabjan kastau – päivän poudu. (Hozi huondekses vähäzen vihmua čipakehtau, päiväkse vie voi hyvän povvan luadie.)
Vieras käzi on vilu šižälis. (Vierahan luajittu ei ainos hyvä ole, oma käzi on oma. Vieras voi dielon rikkuogi.)
Polgie Jumalan piädy. (Luadie Jumalua vastah.)
Mieros kuuli Šallun Anni/Natalja Antonova