Eräs zobottaine – kydyizet, kälyizet...

Sano - ongo tozi se gu nygöi myö pahoi tiijämmö omua sugu-roduu. Ketbo ollah toizet sevoittarekset, a kolmandet? Kedä sanotah kälyksikse? Gu vie silmäl tunnemmo loittolazii sugulazii da tiijämmö gu ollah omat - sitgi on hyvä. Puaksuh riidelemmö, jaguammo, olemmo suutuksis toine toizen piäle. Toiči on mostu, konzu ezmäzet sevoittarekset ni kerdua elaijas ei nähty toine tostu, emmo täs ni mainiče pruazniekoin yhtes piendiä, jygies aijas autandua.

Ennevahnas mieros hyvin tiettih heimokundua. Dai se oli tiettäväine. Karjalazet elettih kylis vuozisavoin luguh, perehtyttihgi samah kyläh. Puaksuh oleksendeli mostu gu neidine meni miehel pošti rinnatusti olijah taloih da eli ijän sit. Libo muuttui elämäh toizeh kyläh, sanommo, järven tagua. Toiči neidizii viettih loitombakse, no yksikai häi puaksuh kävi kodih perehinneh. Ylen loittolazele brihale miehele andua ei tavoitettu. Yhtelläh vahnat karjalazet mustellah gu tyttölöi otettih varrastajengi.

Lastu karjalazil oli äijin, erähät kazvettih tervehenny, erähät kuoltih jo pienessäh. Heimokundu oli suuri. Kylän rahvas pošti kaikin oldih omat polven piäs. Rist’oikse da ristikse tavan mugah pandih lapsen tuaton sizärdy da vellie. Voidih, tiettäväine, kuččuo emängi puolespäi, no umbivierahii ei otettu ni vouse. Kuomakset ollah keskenäh ristityn lapset risti da rist’oi. Kuomakset, sanotah, aiven ei synnytä (ei sovita). Lapsele nimi otettih omaspäi, puaksuh buaban libo died’oin čottah.

Svajakoikse sanotah miespuoldu, kudamil akat ollah sizärekset. Čidžikse sanotah vahnembua sizärdy. Gu nuorembi enne puuttuu miehele, čidži ”jouduu čuurukaššalii kandamah”. Se oli huigei. Miehoil’as nuori akku varai nadoloi da kälylöi. Heidy pidi kuunella joga dielos, ugodie joga sanal. Karjalazet sanottih ku parembi on yheksä kydyy mi ku yksi nado. Midä enäm kälyy - sidä enäm hälyy. Nadoloinke eläjes uni piäh ei tule. Kälyksii yhtes talois voinnuh olla viizin da enämbängi, gu oli sen verdua poigua - keskenäh velleksii.

Vävyy piettih čotas. Se käi akan taloih suurennu da kallehennu gost’annu. Vävy tuli gostih – keitinpiiruat stolal. Buat’koi da muatkoi oldih kuuneltavannu mollembil molodoloil. Kodavävykse sanottih andilahan kodih jiännytty elämäh miesty. Se oli harvoi. Tavan mugah molodoit mendih elämäh miehen taloih.

XX vuozisual perindöh tuli nostua nuoril oma kodi da eliä ičepäiny. Mučoikse sanottih nuordu emändiä, lapsensuamattomua libo sidä, kudai sai ezmäzen brihaččulapsen. Tytön suaduu tulet jo akakse. Bunukat da pruavobunukat died'oloil da buaboloil ollah kaikis armahimat. Vahnembil ei olluh aigua paimendamah omii sigivölöi, niidy kačottih buaboit. Lapsii äijäl ei ämmätetty, ruadoh harjaitettih pienessäh.

Suuri heimokundu auttoi joga dielos, hädäh ei jätetty. Gu naine jäi leskekse, händy autettih omat. Elettih sobuh, luaduh, vesselästi. Koispäi paginoi ei vietty, kielii ei kanneltu. Toizes talois gostindua sanottih ”kyläs olendakse” libo gu taloi seizoi rinnal – ”toizis olendakse”. Kyläh mennes kodidieloloi jätettih kodih. No gu tozi beda taloih tuli, sit autettih kogo kyläl, ken vai mil voi.

Tiijusteli D’ekoin D’el’a