Kielinäyttehien šuarnat ta starinat

karjalankielizii kniigoi, lehtii, cdromoi, ...

Valvoi: verkomuagari

Sinilind
Viestit: 33
Liittyi: 23 08 2017, 10:25

Re: Kielinäyttehien šuarnat ta starinat

Viesti Kirjuttai Sinilind »

Täl kieral suarn on lüüdikš, Mund’ärvenlahten küläspiäi. Lehmäd ku kadotaa meččää, pien brihač palkataa paimoikš. Tulou meččähine lehmäd ottamaa. Midä ruadau hiitroi brihač?
PAIMOI DA MEČČÄHINE
MUND’ÄRV

Kuva

Ende vot oli pienes küläs lehmid vähä, ülen paha oli paimeta. Paimoi riädittii, lehmäd meččää tüön’di. Päivän kävüi, lehm meččää kadoi. Lehmäd ečittii ünnäi nedäl’, ei voidu löutä eläväd ni kuoliad. Otettii se paimoi ajettii iäre. Tuli mužik vägi tobd’, palkattii händäi, duumaittii, vuota tobd’ mužik ga lehmid vähä paimendau hüvin. Hän ottau meččää lehmäd tüöndäu. Häl ottau lehmäd kakš kadou. Otetau händäi iäre ajetau. Tuli pien brihač. Tariččezou kolm päivät paimoikš. Külä kai sanutau:
— Emme müö šindai ottago. Šil ei sua paimeta.
A hän sanuu:
— Mina paimendan i endižed lehmäd löudän.
Otettii händäi palkattii.
Ottau huonduksel lehmäd meččää tüöndäu. Emand sanuu hälle:
— Midä pidau kerale?
Hän sanuu:
— Mille pangad leibäd da haudad, i ehtaižil mina kodii en tulne, eččimaa elgat tulgo, a lehmäd lietau kodis.
Hän mänöu kaunehele šelgäle. Tulou meččähine.
— Anda, — sanuu, — kolme lehmäd!
Paimoi sanuu:
— Šina anda endižed kolme mille iäre!
Meččähine sanuu:
— Ükškai hod’ ed anda, mina šinun tapan.
Paimoi sanuu hälle:
— Ong äij väget šillai?
Meččähine sanuu:
— Suaga borča!
A paimoi sanuu:
— Mikš borčaa suada, suamme kivet kobrištammaa, kudamal lähtöu kivez veži.
Paimoi ottau kaššalispiäi haudad lükäidäu. Meččähine ottau kiven kobraa, paimoi ottau haudan kobraa. Ku ličaitau, paimoil šil veži lähtöu kivespiäi, a meččähine ajoi kai kui talkunakš kiven, a vett ei tule.
Meččähine sanuu paimoile:
— Šillai enämb väged, läkkä mille kazakakš! Äijäng otat?
Paimoi sanuu:
— Miz aigas da mihi suai?
Meččähine hälle sanuu:
— Kägen kukundaz da kägen kukundaa suai.
Sadaz rubl’az riädii i lähtii kodii meččähiženke.
Tul’dii lähembä kodid, meččähine sanuu:
— Pidau ottada meil üöpuu.
Nouš kuivaa keloo meččähine. Keloo see iuurinee sord’. Meččähine sanuu kazakale:
— Ota ladvas!
Kazak sanuu meččähižele:
— Šina ota ižand ladvas, kazak ottau tüves!
— Šina, — sanuu, — ku olet pienemb, ota šina ladvas!
Kazak sanuu meččähižele:
— Šikšhän šep piihtet tagou, štob ei kädet paletaiš.
Meččähin ot’ ladvas, kazak ištui tüvele da vai pajod d’ern’aldau. Meččähine sanuu:
— Pidau oddohnida.
Kazak sanuu:
— Mina vie ee väzünu, vie pidau kanta.
Kantii palaine, kazak hüpniu tüvelpiäi iäre.
— Davai, — sanuu, — oddohnimme.
Meččähine higes, kazak kuivikoine. Meččähine sanuu kazakale:
— Mintäi šina higes ed ole?
— Mina higes en ole sentäi, što väged on enämb.
Opät’ otettii puu kanta. Meččähine ot’ ladvas, kazak ištui tüvele da vai pajattau. Tuldii kodii pihale, kazak hüpniu tüvelpiäi iäre. Meččähine lükäiž puun olgapiäl iäre i mänou ende kazakkat pertii. Sanuu akale:
— Tol’ko mina mittuzen vägevän kazakan palkažin.
— Hätkegžgi?
— Kägen kukundaz da kägen kukundaa suai.
Ak heid d’uot’, pani murginan tulele. Meččähine sanuu:
— D’ügedgi kirves pidau šille, puudaz vai puoles puudas?
— Enhäi mina houk ole, mille funtas kolmes kirves.
Häl ot’ andoi funtas kolmes kirvehen, ičellee luadii puudas. Lähtii meččää part leikammaa. Meččähine mänou puun d’uuree, kieran išköu čuras, toižen toižes i puun kuadau. A kazak kaččou, kuz oo hapannudet kandod. Mänou ku hlepniu hamarol kandod vaste, kai meččähižele palat piähä letau. Meččähine sanuu:
— Heitä puu rikond, šina minun tapad iäre!
Kazak sanuu meččähižele:
— Šina ku hapannužid leikot, ka ei palat pakuta.
Kazak opäd’ i virittäu kandoo, opäd’ mänou ku heitäldau hamarol, kando bokallee. Meččähine sanuu kazakale:
— Mäne vel’ iäre kodii, ela minun puid riko i minun tapad iäre. Mäne, lämbitä külü, huomen oldau imeninad!
Kazak lähtöu kodii.
Tuli kodii dai meččähine d’älgee. Tuldii, emändal lapš oo šittunu. Emand käsköü kazakale:
— Ota lapš, čisti!
Kazak hüpniü, lapsen ottau, mänou, lapsel mahan avaidau, kiiškad lükäidau kai iäre. Tuou lapsen, emändal andau. Kaččou emand täz dielod ei hüväd. Emand sanuu:
— Pidau hälle čot’ pidada, tüöta iäre.
Ižand sanuu:
— Emme tüökkö, tapamme hänen.
Ižand tüöndäu hänen magatta. Hän kus iče magai, šihe panou pul’čukaa havun d’äritettävän, iče nouzou kaman piäle šenčoihe. Meččähine tulou pal’l’anke. Tulou ku tresniu pul’čukkad vaste, vai pul’čuk gomahtazou. Meččähine pertii, kazak d’älgee.
— Kunna lähtee ruadoo? — sanuu.
Meččähine da emand pagištau:
— Tol’ko piä on täl.
Emand sanuu:
— Iškenužin kahtišč.
Čajul d’uotettii, uudessai magatta tüöttii.
Kazak magatta mäni, opät’ pul’čukan pani šille siale, iče nouzou kaman piäl. Emand sanuu meččähižele:
— Nügüde mäne da iške kahtišč!
Meččähine tulou, išköü kahtišč gomahtoittau händäi da iče pagoo. Tulou emandale sanuu:
— Nügü sen tapoin.
Vai ehtii sanuda, kazak pertii.
— Kunna lähtee? — sanuu.
— Emme läkkö ni kunna, tänäp on imeninad ka, — sanuu.
Otettii udessai tüöttii magatta.
— Mäne, — sanuu, — kuni murgin kiehuu.
Kazak nouž kaman piäle, kundelou mida pagištaa. Emand, ižand pagištau:
— Pidau ottada d’engad mi on, panda havadoo, sobat parembat da ičel iäre pageta.
D’engat, sobad uberittii havadoo. Hazakk ottau d’engat, sobat havadospiäi heittau iäre, iče mänou havadoo. Meččähine tulou saraile, opät’ ku heitäldau pul’čukkad vaste pal’l’al, ližakš ottau veičel d’ärähtöittau. Iče tulou havadon kobrištau da akanke pagoo. D’uoščii, d’uoščii virstat kümmene, ištuščii oddohale. Kazak sanuu havadospiäi:
— Pikoi palaine on keskuččad, vuottag et.
Meččähine ku hüpniu, havadon kobrištau da opät’ pagoo. D’uoščii d’ärvee randaa suai, higestüttii.
— Suamme, — sanuu, — külbemaa, nügü ei taboita.
Hüö ku vai d’aksaščii, kazak havadospiäi hüpniu.
— A tüö täz i olette!
Hüö davai šida d’ärved müöi uivada. Kazak d’älgillei kodii tulou, d’engad ottau, mi ol’ elod, kodin poltau da iče iäre. I lehmäd kolm oldiihäi kadottu kudamad, ned ajau külää ižandile. Küläs smietittii što on paimoi i lehmäd d’o kuolnuded. Muud ni mida.

Harakan Nad’žoi
25.7.1909 Mund’ärvee laht
Ojansuu, Kujola, Kalima, Kettunen: Lyydiläisiä kielennäytteitä (1934), s. 209–214

Sinilind
Viestit: 33
Liittyi: 23 08 2017, 10:25

Re: Kielinäyttehien šuarnat ta starinat

Viesti Kirjuttai Sinilind »

Puuttu miula käzih Tahvo Liljebladan tutkimus ”Tunkuan murteen konsonantismi”. Lyhyččäzillä kielinäyttehillä keššeššä oli žemmuone šuutka:
Harvapaginaized vellekšet

Kakši velleštä harvapaginaist’a ajettih meččäh enžimäizargena, niin yksi niistä vellekšistä šano:
— Rebo on d’uoššun dorogašta poikki.
Šuovattana kuin matattih d’älelläh kodih, niin toini šano:
— Niimbä nägyy.

BUTTON_POST_REPLY