Tove Jansson
Muuminotkon kylmykuu
Karjalan Kielen Seura, 1917, 169 s.
Seiččemäs muumi on piässyh ilmah. Seiččie kuudu myöhäs ku Muumitatan kormani oli tyhjy, ei olluh dengua maksua painandučottua. A nygöi piäzi. (Minul vie ei ole kirjua omis käbäzis, sendäh panih täh alguperästevoksen kanzikuvan.)
Kui kuvasgi nägyy, kuvas ei nävy ni yhty muumiperehen jäzendy. Yhtelläh hyö ollah tagan kaiken aigua. Kui kai muumikirjat, tämägi on monikerrokselline, lugiettavua on kaikenigähizile. Ga tämä on aiga psiholougine, persounat opitah panna jälletykseh omii ajatuksii da onnuako kudakui piästähgi tolkuh iččeh ker. Ihan jälgimäzel sivul muumiloin veneh rubieu nägymäh horizontas kiärbäzen šitan suuruonnu čökkehenny.